Mihkel Kunnus: natsidest ja liberastidest. ABC ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik.
Mihkel Kunnus on semiootik, publitsist, esseist ja kirjanduskriitik. Autor/allikas: ERR/Ülo Josing

Pagulastemaatika on toonud kenasti esile tõsiasja, et arvamuste paljusus ja erimeelsus on midagi õige ebameeldivat. Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Esile on kerkinud sõimusõnad liberast, tolerast, lillaroosa jms.

See on mõistetav, sest liberaalne hoiak on eelnimetatud ebameelduvuse mõjul mandunud õige ägedaks ideoloogiatööks (ja EPL on nende oluline häälekandja). Üheks selle ilminguks on positiivse tähenduspilvega sõnade kaaperdamine. Sümtomaatiliseks näiteks sõna „sallivus“ ja selle võõrkeelne vaste „tolerantsus“.

sallima ‹42›
kellegi v. millegi suhtes rahulikult, heatahtlikult meelestatud olema; kedagi v. midagi taluma, välja kannatama.

 „Tolerantsus tähendab suhet ebameeldivasse, taunitavasse, vastuvõetamatusse.
Pole mõtet rääkida selle tolereerimisest, millesse suhtutakse neutraalselt, mis on meeldiv, saati selle, mida pooldatakse.„ (samas)

Mainitud ideoloogiatöös aga ankurdatakse see suhet väljendav mõiste jäigalt positiivse suhtumisega seksuaalvähemustesse, usulistesse ja rassilistesse eripäradesse jne. Siis piisab „salliva“ pühitseva sildi saamiseks kooseluseaduse pooldamisest jne. Seevastu näiteks SAPTK & Co on a priori sallimatute leeris.

On mõistetav, et selline ideoloogiline töötlus tekitab paljudes ägedat protesti. See, kes ütleb, et Varro Vooglaid või Markus Järvi on sallimatuse jutlustajad, on auga ära teeninud tolerasti-liberasti tiitli. Sest see on liberalismi moonutav ideologiseerimine.

Tsiteerin Ortega y Gasset'i raamatut „Masside mäss“:

”Liberalism on poliitilise õiguse printsiip, mille kohaselt riiklik võim, ehkki kõikvõimas, piirdub iseendaga ja püüab enese kululgi jätta valitsetavas riigis koht neile, kes ei mõtle ja tunne nagu tema, see tähendab, nagu kõige tugevamad, nagu enamus. Liberalism – tänapäeval tuleb seda eriti meeles pidada – on ülim suurmeelsus; see on õigus, mille enamus loovutab vähemusele, väljendades nõnda kõige õilsamat mõtet, mis planeedil eales kõlanud. See kuulutab otsust elada koos vaenlasega; veelgi enam: elada koos nõrga vaenlasega. Inimsool oli üpris vähe tõenäosust jõuda nii ilusa, nii paradoksaalse, nii elegantse, nii peadpööritava, nii loodusvastase ideeni. Elada koos vaenlasega! Valitseda koos opositsiooniga!“

See on suurepärane sõnastus. Olen nõus, et liberalism on ülim suuremeelsus (ei, Reformierakonnal pole sellega midagi pistmist). Aga tuleb rõhutada ka teisi punkte, mis Ortega y Gasset'i välja toob.

Esiteks. Liberalism tähendab, et oma vaenlased jäetakse ellu, neile jäetakse eluõigus ja enesemääratlusõigus. Liberaal ei saada kedagi ajaloo prügikasti. Tõeline liberaal elab koos vaenlasega, elab koos sellega, kellel on teistsugused arusaamad ja veendumused. Ja just nimelt võime taluda oma vaenlast enda kõrval, on tolerantsuse algne tähendus ja sisu. Ja selline tolerantsus on tõesti liberaalile hädavajalik voorus.

Teiseks. See on nüüd eelneva eeldus, liberalismi eeldus, mille Ortega y Gasset põhjusega välja toob – liberaal peab olema kõige tugevam. Mitte ükski mitteliberaalne vähemusideoloogia ei tohi saada võimule. See ja ainult see oleks liberalismi hukk.

Liberaalses ühiskonnas võib igaüks olla moslem, katoliiklane, vegan, nats, Lundi ülikooli sotsioloog, maausuline, sooanarhist või muu säärane. Uskuda valge rassi ülimuslikkusesse pole kuidagi pentsikum kui uskuda, et lahiguväljal hukkudes saab laksust 72 neitsi juurde või et sugu on sotsiaalne konstruktsioon või et meid valitsevad reptiilid. Küll aga peab liberaalne valitsus vaatama, et mitte ükski vähemusgrupike ei hakkaks oma väärtussüsteemi jõuga teiste peal rakendama. Riik ei tohi sundida katoliku kirikut aktsepteerima homoabielusid, aga ka katoliiklik vähemus ei tohi saada oma väärtusi kehtestada kui universaalseid ja riiklikke. Natsid võivad teha oma rassipuhtaid enklaave, aga ühtegi riiklikku instantsi ei tohi nende väärtushinnangud imbuda. Ei nende ega moslemite ega katoliiklastele. Aga oma koduust võib mustale näidata iga hele helves, tasa-tasa.

Liberaalne ühiskond ei ole kindlasti õdus ega pingevaba. Vastupidi, see on parasjagu pingeline, isegi väga pingeline. Sest see hõlmab kõiki neid vähemusi, kes peavad üksteist veidi või lausa täielikult värdjalikeks.

Liberalism ei ole eriti ka mingi valik, see tuleb pigem võimetusest kokku leppida ühtses väärtussüsteemis. Veelgi täpsemalt: pluralistlik liberalism on paratamatuks tagajärjeks sellele, et kokku suudetakse leppida ainult täielikus miinimumis, selles, et eriarvamusel olijat maha ei või lüüa. Ja paraku on nõnda, et kui maha ei või lüüa (või vangi panna), siis eriarvamused säilivad. Liberalismi alternatiiv oleks see, et üks mitteliberaalne huvigrupp saab kõige tugevamaks ja hävitab eriarvamused. Kui ei hävita, siis ta aga ongi liberaal, see, kes on kõige tugevam, aga jätab ka vaenlastele eluõiguse.

P.S. Nii EKRE demoniseerijatele kui marurahvuslastele tuletaks meelde, et neil puudub võimalus võita. Kas tõesti nn radikaalid rahunevad, kui neid pidevalt materdatakse ja sildistatakse vihakõnelejateks? Või mida teha liberastidega, kes on tõupuhtad eestlased? Ajupesu või paranduskoloonia?

Käesolev tekst on algselt ilmunud Mihkel Kunnuse blogis.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: