Hille Hanso: al-Assadi dilemma ({{commentsTotal}})

Hille Hanso on Türgis elav vabakutseline ajakirjanik.
Hille Hanso on Türgis elav vabakutseline ajakirjanik. Autor/allikas: erakogu

Nagu äratuskell, raputasid lääneriikide valitsused ja avalikkuse ärkvele Euroopasse liikuvad sajad tuhandeid vaesed inimesed. Korraga on ka põhja pool kohale jõudnud lõunariikide šokeeriv reaalsus ja arusaam, et lisaks idamõõtmele on vaja suunata tähelepanu ka Euroopa Liidu unarusse jäänud lõunamõõtmele.

Pärast 4,5 aastat kestnud ulatuslikku Süüria ja Iraagi kodusõda jõudsid Euroopa liidrid läinud nädalal ühisavalduseni, mille kohaselt tuleb suurendada toidu- ja humanitaarabi, peab aitama Süüria naaberriike Liibanoni, Jordaaniat ja Türgit, et vähendada seal ajutise varjupaiga leidnud sõjakolletest põgenenud inimeste vajadust võtta ette teekond Euroopasse. Leiti, et Euroopa Liidu piire tuleb tugevdada ja Süüria rahukõnelusi jätkata.



Probleem on saanud viimastel nädalatel rohkem tähelepanu, sest lisaks põgenike rändele on Süürias avalikult sõjaliselt sekkunud Venemaa. Raporteeritakse sõjalist kohaloleku kasvatamist nii sõdurite, varustuse kui ka lennukite näol, olles toeks valitsevale režiimile, keda välisminister Lavrov sõnavõttudes toetavalt Süüria valitsuseks nimetab.

Venemaa on ka potentsiaalselt vastu lennuvabade tsoonide loomisele Süürias ning Pentagon märgib, et Venemaa soovib Latakia lennuväebaasi Süürias laiendada ning olla nn Süüria sõprade klubi eestvedaja. 

Samal ajal on lääneriigid, k.a. USA, endiselt udused kogu probleemi võtmeküsimuses – milline on strateegia Bashar al-Assadi režiimi jätkamise osas ja mida tähendab vihjatud Assadi kaasamine nn Süüria üleminekuajal tegelikkuses.

Tuletame meelde Süüria sõja käiku. 2011. aastal mitmes Põhja-Aafrika riigis lahvatanud massimeeleavaldused, ühise nimetusega araabia kevad, jõudsid ka Süüriasse. Presidendivõimu sisuliselt päranduseks saanud Bashar al-Assad, šiiitliku islamivoolu alamliiki kuuluv alaviit, esindab Süüria rahvastikust umbes kümmet protsenti. Ta oli läbi viinud mitu ebaõnnestunud reformi ning inimõiguste rikkumisi raporteeriti Süüriast ammu. Kuigi al-Assad on ebaefektiivne valitseja, oli tal kindel kontroll armee üle. Sõjavägi surus rahvarahutused jõhkralt maha ning Assadi valitsus kasutas rohkelt keemiarelvi ning kobarpomme tsiviilisikute tapmiseks.

Siseriiklik konflikt ei vaibunud ning eskaleerus kestvaks kodusõjaks. Mõistagi aktiveerusid riigis elavad rahvus- ja religioossed grupid, eelkõige sunniidid. Tekkinud kaoses formeerusid või sekkusid väljastpoolt erinevaid huve esindavad sõjalised rühmitused. Maailmas tuntuimad olid sunniitlikud ja šiiitlikud sõjalised üksused Iraanist ja Iraagist: al-Nusra rinne, Islamirinne, al- Qaida, Hezbollah, opositsiooniline Vaba Süüria Armee, kurdi Rahvakaitse Üksus (YPG), kuid eelkõige Iraagist pärinev suurepärast värbamis- ja turundustööd tegev fundamentaalne terrorirühmitus ISIS (daesh).



Välisriikide sekkumise tõttu sai sõjast kõigi sõda kõigi vastu. Eelkõige aga kannatas tsiviilelanikkond. Algas suur siseriiklik inimeste ümberpaiknemine, seejärel aga lahkusid miljonid inimesed üldse riigist. ÜRO sekkumist Süürias takistasid Venemaa ja Hiina, kes Julgeolekunõukogus sekkumisele Süürias korduvalt veto panid. Istanbulis ÜRO eestvedamisel toimunud mitmepoolsed rahuläbirääkimised Süüria valitsuse, opositsiooni ning vahendajate vahel luhtusid, sest otsusele ei jõutud al-Assadi ametissejäämise küsimuses. Samuti ei tekkinud opositsioonilistest gruppidest selget mõõdukat eestvedajat.

Kofi Annan, läbirääkimiste juht, pani frustreerunult ameti maha. Samal ajal edenes daesh regioonis, sõlmides kokkuleppeid kohalike sunniitlike hõimudega, saades rahalist toetust teistelt sunniitlikelt riikidelt ja organisatsioonidelt.

2014. aastal peeti al-Assadi kontrolli all oleval territooriumil valimised, mille tulemusena presidendi ametiaega pikendati. USA seisukoht oli jätkuvalt, et Assad peab lahkuma. Aja jooksul on see seisukoht teisenenud umbmääraseks „al-Assad peab küll lahkuma, aga millal ja kuidas, pole selge“. Ilmselgelt puudub nii USAl kui ka EL suurriikidel toimiv strateegia ja siseriiklik poliitiline kapital ÜRO-väliseks sekkumiseks, läbikukkumist ilmestab ka hiljutine uudis, et üksus USA treenitud opositsioonivõitlejad loovutasid al-Nusra rindele oma relvad.

USA eestvedamisel toimuvad õhurünnakud daeshi vastu on võrdlemisi ebaefektiivsed, sest võitlejad varjavad end meelega tsiviilisikuterohketes linnades. Türgi pakutud piiriäärsete alade turvatsoonide loomine ei ole populaarsust leidnud.

Selget arvamust omavad al-Assadi küsimuses vaid Venemaa ja Iraan (pooldavad Assadi jäämist) ning Türgi ja Pärsia lahe riigid (nõuavad pigem Assadi kukutamist, aga on kasvavalt paindlikud selles osas, millal see peaks juhtuma). USA retoorika ja tegevus peab vastaseks eelkõige daeshi.



Kokkuvõttes on pikaajalise vaidlemise ja poolikult tegutsemise tulemuseks umbes 250 000 hukkunud tsiviilisikut, üle 4 miljoni põgeniku lähiriikides, üle 7 miljoni sisepagulase ning riigi territooriumi jagunemine paljude erinevate võimuüksuste vahel. Assad kontrollib umbes kolmandikku riigi lääneosast, suurim osa idast on daeshi kontrolli all, osa põhjast on kurdide käes ning ülejäänu on muude rühmituste nagu al-Nusra, käes. On oht, et Süüria, nagu ka Iraak, on üldse laiali lagunemas.

Kuigi daesh on maailmas tuntud kui eriti julm terrorirühmitus, ei saa siiski kõrvale jätta fakti, et enamus hukkunutest Süürias lähevad siiski president al-Assadi kontole. Selle aasta algusest alates on Süüria Inimõiguste võrgustiku andmetel Assadi režiimi tegevuse tõttu hukkunud üle 11 000 inimese, daeshi rünnakutes kümme korda vähem. Seega ei saa olla Süüria lahendus vaid daeshi hävitamine, vaid peab hõlmama ka muudatust praeguses poliitilises režiimis.

Kibeda irooniana mõjub mõte, et kui me oleme vähehaaval aina enam valmis nägema lahenduse protsessis partnerina al-Assadi, siis kas ei oleks ka õiglane kutsuda laua taha Abu Bakr al Baghdadi, daeshi liidrit. Nagunii tuleb nii Süüria kui ka Iraagi ülesehitamises näha osalistena mingit sunniitlikku poliitilist struktuuri ja mõlema eestvedajad on massimõrvarid.

Venemaa kasutab lääneriikide dilemmat ja USA sügavat ebapopulaarsust regioonis ära. Et Euroopa Liidu külje all oma huve teostada, toetab president Putin väliselt terrorivastast võitlust, tehes koostööd al-Assadi režiimi ja kaudselt Iraaniga. Pikemas perspektiivis kinnitab Venemaa aga selle läbi sõjaliselt oma kohalolekut majanduslikult, energiapoliitiliselt ja julgeoleku seisukohast olulises regioonis, lüües kiilu Euroopa ja Lähis-Ida maade vahele ning kasutades Süüriat ära kauplemiseks teatud kokkulepete saamiseks USAga.

Assadi dilemma hõlmab Süüria jaoks sisepoliitilist, kuid EL maade jaoks sügavat ideoloogilist ja geopoliitilist dilemmat, sest Venemaa ja Iraani aktiivne tegutsemine muudavad Lähis- Ida võimude tasakaalu ning mitte Euroopale kasulikus suunas. Jätkuvalt jagelevad Euroopa Liidu liikmesmaad põgenike vastuvõtmise üle.

Olles eelnevalt unarusse jätnud strateegilise nn lõunamõõtme tegevused, mille üheks osaks oli ka demokraatia arendamine Vahemere lõunakaldal ja vastastikuse majandusliku sõltuvuse kasvatamine, ei saa aga tegeleda enam vaid probleemi ulatuslike tagajärgedega, millest vaid üks on põgenike paigutamise probleem ja nende toetamine, kes on riigist naabermaadesse lahkunud.

Olukord on jõudnud faasi, kust enam hullemaks minna ei saa. Lahenda tuleb al-Assadi dilemma, kes peaks kõiki läänelikke eetikanorme arvesse võttes minema sarnaselt Jugoslaavia liidritega sõjakuritegude eest Haagi rahvusvahelise kohtu alla. Praktikas eeldab olukord lääneriikidelt põhjalikku poliitilist otsust. Eelkõige tundub, et Euroopa Liit peab poliitilise kapitali saamiseks ühtselt teadvustama, et Venemaa sekkumine Süürias on „mängumuutja“, millel on tõsine julgeolekumõõde kogu Euroopa Liidu jaoks.

Seni aga, kuni me ei suuda leida ühist seisukohta ja sisulisi lahendusi, tuleb nurinata vastu võtta põgenikud, panna suuri ressursse piiri- ja regionaalsetesse tegevustesse. Status quo’st ja Assadi jätkamisest pikemas perspektiivis väljuvad võitjatena Venemaa ja Iraan, kaks ettearvamatut tegurit, kellel on läänega nagunii sügav usalduskriis. 


Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: