Võrdõigusvolinik Pakosta: säilima peab terve mõistuse hääl ({{commentsTotal}})

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta.
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta. Autor/allikas: Martin Dremljuga/ERR

Värske võrdõigusvolinik Liisa Pakosta kinnitas intervjuus ERR-i uudisteportaalile, et tema jaoks on kõik diskrimineerimise alused väga tähtsad ning ta loodab uues ametis ka seniste kõhklejate usalduse võita. Teatud küsimustes nagu näiteks CV-s isikuandmete esitamine peab tema arvates aga säilima ka terve mõistuse hääl.

Eelmine võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper märkis ametist lahkudes, et voliniku kantselei peab järgmisel aastal tegema tõsiseid otsuseid, milliste tegevustega edasi minna, kuna lõppeb senine Norra abiraha. Milline see seis on?

Praegu on tõesti nii, et isegi suurem osa sellest kantseleist töötab Euroopa Liidu ja Norra toetustel (Euroopa struktuurifondidest toetatakse kahte kohta ja Norra toetustest viit inimest 11-liikmelises kantseleis – toim). Norra toetused lõppevad järgmise aasta 31. märtsil. Riigieelarvelisi kohti on praegu 3,25, mis ei ole just maailma suurim kantselei. Kindlasti see on üks esimesi tööülesandeid, et vaadata, kas on võimalik mingeid projekte juurde taotleda. Vaadata üle, millega täpselt tegelevad ministeeriumides need inimesed, kes töötavad sama teemaga. Et ka olemasolevas võrgustikus püüda paremini teha selle ressursiga, mida riik juba kokku kasutab võrdsete võimaluste edendamiseks.

Milliseid voliniku kantselei tegevusi seetõttu piiratakse, vähendatakse või lõpetatakse sootuks?

Kindlasti, kui inimesi on vähem, saab vähem asju teha. Samal ajal on minu eesmärk kõigepealt vaadata, millised on need tegevused, mille mõju on kõige suurem. Et ei tekiks mingit tagasiminekut kriitilistes põhitegevustes. Eesmärk ei ole, et tegevused peaksid tingimata koomale tõmbuma. Põhifookus on lapseootel naised ja väikeste laste vanemad, kelle õiguste ja heaoluga tegeleb näiteks ka sotsiaalministeeriumis mitu osakonda. Ka koos kodanikualgatuste ja valitsusväliste organisatsioonidega saaks olulisi teemasid fookuses hoida.

Varem on olnud probleeme võrdõigusvoliniku kantselei menetluste pikkusega - ettenähtud kaks kuud on veninud üle aasta pikkuseks ajaks. Ka kaebuste ja pöördumiste arv on viimastel aastatel kasvanud. Kuidas selle mahuga toime tulla?

Ma loodan, et see menetluste arv jääb kasvama, sest see annab tunnustust inimeste paremast teadlikkusest. Selleks, et neid menetlusi kiiremini teha, on olemas menetluse protseduurid ja võib-olla tuleb need üle vaadata. Samuti, kas on võimalik kasutada efektiivsemalt näiteks ministeeriumide analüütikute abi. Ma loodan, et koostöö aitab menetlusi natuke kiirendada. Tehnilise poole pealt aitaks töö kiirusele kaasa, kui Eesti riigiasutuses oleks Wi-Fi ja kasutataks rohkem ka kaasaegseid mobiilseid võimalusi.

Olete ühe oma peamise fookusena toonud välja erivajadusega inimeste takistused tööturul, ka lapsevanemate probleemid tööturul. Nimetage palun konkreetseid meetmeid või seadusemuudatusi, mida teil konkreetselt selles vallas on lähiajal kavas ette võtta?

Näiteks lapsevanemad, kellel on puudega laps ja laps vajab pidevat hoolitsust. See lapsevanem ei saa lapse kõrvalt tööle minna. Enamasti on see naisterahvas, seega on meil nüüd ema, kes ei saa minna tööle. Voliniku ülesanne on kaasa aidata, et kõigil oleks võrdne ligipääs tööturule. Saame õppida toimivaid lahendusi teistest riikidest, kus sellised mured on õnnestunud lahendada. Lahendus peitub selles, et lapse saab jätta tema erivajadustele vastavasse lastehoidu või lasteaeda selleks ajaks, kui vanem käib tööl. Laps saab nii ka täiendavat abi.

Eestis on juba täna kohalikul omavalitsusel kohustus pakkuda sellele puudega lapsele, kui laps saab pooleteiseaastaseks, sobivat lasteaia- või lastehoiu kohta. Mille poolest meie koolieelse lasteasutuse seadus erineb näiteks Põhjamaade seadusest, on see, et meil ei ole seaduses öeldud mitte ühtegi sõna selle kohta, mis juhtub siis, kui kohalik omavalitsus seda kohta ei taga. See murekoht on tuttav päris paljudele lapsevanematele. Minu ettepanek on, et tuleb muuta koolieelse lasteasutuse seadust nii, et juhul kui kohalik omavalitsus mingil põhjusel ei paku lasteaia- või lastehoiu kohta, siis ta tegelikult maksab hüvitist sellele lapsevanemale, nii et ta saaks palgata kas hoidja või leiab mingi lahenduse. Et igal juhul emal, kui ta tahab puudega lapse kõrvalt tööle minna, oleks see võimalus olemas.

Millal seesugune seadusemuudatus arutlusele võiks tulla?

Seadusi võtab menetlusse ja vastu ikka riigikogu. Voliniku bürool on seadusest tulenev kohustus rääkida kaasa seadusandluses, teha ettepanekuid seaduste muutmiseks. Selle ettepaneku, kui me oleme selle detailid läbi arutanud, me kindlasti teeme.

Kui te ametisse astusite, siis seksuaalvähemusi esindavad grupid ei olnud teie suurimad toetajad. Kuidas te plaanite nende võrdõiguslikkuse eest seista?

Ma olen väga fokusseeritud sellele, et kui on probleem, siis leida sellele probleemile lahendus ja töötada nende lahendustega. Kindlasti ma kohtun kõikide erinevate ringkondadega, otsime nende probleemidele lahendused. Näiteks meil on Eestis mõned väga üksikud töökohad, kus sisuliselt tehakse inimestel vahet, kas ta on abielus või ta ei ole abielus. Analüüsida tuleks seda, kas see ligipääs on sellisel juhul võrdselt tagatud ja kas äkki tuleks seal näiteks seadust muuta. Vähemalt üks seadus on, mis sellise piirangu teeb. (konkreetset näidet Pakosta enne analüüsi välja tuua ei soovinud – toim). Absoluutselt kõik diskrimineerimise alused on minu jaoks väga tähtsad. Keskendun lahendustele, et konkreetsetele probleemidele lahendusi välja pakkudes võita ka kõige suuremate kõhklejate usaldus.

Praegusel riigikogu koosseisul seisab ees kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmine. Milline on teie seisukoht praegu kooseluseaduse suhtes?

Perekonnaõiguslikud küsimused ei käi voliniku töölauale. Seadus määratleb ära, milliste küsimustega volinik tegeleb.

Kuna absoluutselt kõik ajakirjanikud, kes minuga räägivad, kooseluseaduse kohta küsivad, siis see järgnev on nüüd ausalt minu isiklik arvamus, mitte minu kui voliniku, kuna see ei käi voliniku töölauale. Kui ma eraviisiliselt annaks soovitusi riigikogule, siis ma ütleksin, et jätke kooseluseadus ja muutke ära perekonnaseaduse paragrahv 1 (reguleerib abielu sõlmimise eeldusi – toim). Ükskõik, kui palju erinevaid registreerimisvorme me teeme, siis erinevate vormide juurde tegemisel tekib tegelikult ebavõrdsust juurde.

Ma olen oma üle-eelmises töökohas (riigikogus – toim) pikalt praeguse kooseluseaduse eelnõu puudusi kirjeldanud, kuidas see näiteks laste olukorda tegelikult halvendab ja kuidas lahendus oleks selles, et ka kogu lapsi puudutav osa oleks reguleeritud perekonnaseaduses. Mõte on selles, et laste õigusi perekonnaliikmena reguleeritakse ühes kohas ja lapse olukord ei sõltu sellest, mis tema ümber olevate täiskasvanute registreerimise vorm on või kas seda üldse on. See oleks kõige õiglasem ja selgem lahendus, näite toimivusest leiame kas või Rootsist. Laps ei saa ju täiskasvanuid valida ja lapsi eri olukordi pidi lahterdades jäävad ikkagi mingid probleemid üles ja hakkavad uued tekkima. See on ka laiemalt nii, näiteks kui me teeme lisaks abielule veel ühe abielulaadse registreeritud vormi, siis meenutan, et täna on meil ka väga palju paare, kes elavad vabaabielus. Nüüd, kui me teeme seda, et osa vabaabielusid on registreeritud ja osa mitte, siis tekib küsimus, mis selle registreeringu mõte on, et missugused õigused kaovad nendelt, kes ei ole mitte midagi registreerinud. Aga veelkord, need teemad ei käi voliniku töölauale, loodetavasti leiavad asjaomased inimesed paremad lahendused.

Milline on üldse teie hoiak nn traditsioonilistesse soorollidesse ja -stereotüüpidesse? Kas sellega on teie hinnangul Eestis probleeme?

See on juba sildistamise küsimus, et mis asi see traditsiooniline soostereotüüp on. Ma olen ajaloolane, kõrghariduselt etnoloog ja kui ma vaatan, siis on mehed ja naised Eesti ühiskonnas ikka kogu aeg ühtemoodi palju tööd teinud, iga kümne aasta järel muutuvad ka stereotüübid.

Nüansid tulevad välja mingites konkreetsetes situatsioonides, kus neid soostereotüüpe halvasti kasutatakse ja keegi selle all kannatab. Selles mõttes ei saa sellele küsimusele ei läheneda ega vastata üldistatult, et jah, nii on või ei, nii ei ole.

Võtame näiteks meedias kajastatud kooli meeskoka juhtumi. Kui keegi ütleb, et ta tahab ilmtingimata kooli tööle võtta just ühest soost inimest ja ütleb, et meessoost inimest, siis tekib loomulikult küsimus, kas on tagatud võrdne ligipääs sellele töökohale, et äkki mõni naine oleks sellele töökohale parem. Samal ajal teame, et meil oli viimase rahvaloenduse järgi Eestis 61 357 üksikema, iga neljas laps kasvab üksikvanemaga peres ja nendest ainult väiksel osal on see üksikvanem isa, enamikel juhtudel on üksikvanem ema. Eesti on üks maailma juhtivaid riike naisõpetajate suure osakaalu poolest, Euroopa Liidus on meil meeste osakaal koolis üldse kõige väiksem. Kui see kool ütleb, et ta soovib murda seda stereotüüpi, et koolis on nii palju naisi ja soovib võtta mehe tööle, et kas see siis kokkuvõttes on positiivne või negatiivne algatus? See on üks selline teema, kus mina tahaksin ühiskonnas rohkem debatti näha, kus ühte ainuõiget vastust ei ole. Kindlasti, kui keegi ütleb, et mu töökollektiiv koosneb valdavas osas ühe soo esindajatest ja seetõttu ma tahan sedasama sugu ikka edasi tööle võtta, sest nii on harjutud, siis see pole õige.

Mida teie näiteks arvate eelmise voliniku ettepanekutest, et töövahendusportaalides võiks CV-s isiklikke andmeid kajastavad lahtrid nagu sugu ja vanus vm eemaldada või näiteks spordivõistlustel peaks autasud nii naistel kui ka meestel olema võrdsed?

See, et spordivõistlustel peaksid meestel ja naistel autasud võrdsed olema, see avaldus tuleb rahvusvahelistelt suurtelt spordialaliitudelt endilt. Näiteks Rahvusvaheline Tennise Föderatsioon (ITF) on võtnud seisukoha, et ühtlustada rahalised autasud naistele ja meestele. See on olnud spordialaliitude endi valik ja väga õige valik. Murekoht on selles, et näiteks Eesti laste ja noorte hulgas spordivad tüdrukud oluliselt vähem kui poisid.

Mis puudutab tööportaale, siis inimene, kes otsib endale töötajat, tahab tegelikult ju saada parimat võimalikku töötajat. Selle aruteluga võiks Eesti ühiskonnas edasi minna, paljud nüansid seisavad teemadena alles ees. Tööandja peab mingil hetkel saama näiteks kojamehe ametikohale kandideerinud inimesega avatult rääkida, et kui sul on näiteks väiksed lapsed, kelle sa pead viima lasteaeda, et kas sa oled läbi mõelnud, et sul kõik kellaajaliselt kokku klapib. Linna heakorraeeskirjad ütlevad ju ette, et mis kellaks hommikul peab tänav puhas olema. Inimene saab siis öelda, et olen läbi mõelnud, mees viib igal hommikul lapsed lasteaeda. Ühesõnaga, terve mõistuse mõõde peaks ka kuskile alles jääma. Kõik töökuulutused peaksid olema sõnastatud niimoodi, et ilma igasuguste piiranguteta saab selle koha inimene, kes on sellele ametikohale parim. Tööandjatel peaks terve mõistuse raames jääma alles ruum, et ta saab rääkida selle töö eripäradest ja asju läbi arutada, et kas see töö inimesele sobib.

Veel konkreetselt soolisest võrdõiguslikkusest rääkides, siis milline on teie suhtumine kvootidesse? Siingi on olnud arutluse all sookvootide kehtestamine riigiettevõtete juhtkondades, kus mingi kindel protsent peaks olema naisi.

Minu eesmärgiks on kõigepealt kõrvaldada takistused. Võtame näiteks naisterahva, kellel on kindel sissetulek (vt joonist). Tal sünnib laps ja ta hakkab saama vanemahüvitist ning tema sissetulek on vanemahüvitise perioodil sama suur. Nüüd kutsutakse teda riigiettevõtte nõukogusse ja mistahes ettevõtte nõukogus töötamise eest inimene vastutab kogu oma isikliku varaga. Selle tohutu lisandunud vastutuse eest pakutakse talle ettevõtte poolt ka uus palgasumma juurde. Kuna see naisterahvas on vanemahüvitisel, siis tal tekib valik, kas ta loobub ühest või teisest. Samal ajal on kõrval näiteks teine meessoost nõukogu liige, kes saab nii põhipalka kui ka nõukogu töö eest palka. Nõukogu koosolek toimub võib-olla üks kord kuus kaks tundi, see absoluutselt ei sega ei imetamist, lapse hooldamist. Praegu on meil seaduses takistus, mis ütleb, aga naine peab valima, kas vanemahüvitis või ettevõtte nõukogu liikme tasu või töötama ilma tasuta, pannes samal ajal kogu oma isikliku vara panti. See ei ole aus valik naise ette panna.

Nüüd küsime - kas meil on vaja rohkem kvoote või oleks meil hoopis tarvis kõrvaldada see takistus? Mina arvan, et on vaja kõrvaldada takistus. Me näeme ka selget korrelatsiooni teistes riikides, et mida vähem on seesuguseid takistusi naistele seatud, seda rohkem nad selliseid kõrgepalgalisi ametikohti, sh ettevõtete nõukogudes saavad vastu võtta.

Liisa Pakosta joonis, et näitlikustada olukorda vanemahüvitiste saamisel.

Praegu on ühiskonnas aktuaalne ka põgenike temaatika. Kuidas te võrdõigusvolinikuna selles vallas enda rolli näete ning kuidas te seal saate pingeid vähendada või põgenikke ka siia integreerida, kui nad siia tulevad ühel hetkel?

Võrdõigusvoliniku tööülesanne ei ole neid mitte otseselt integreerida, vaid ülesanne on seista selle eest, et mitte kedagi ei koheldaks ebavõrdselt tulenevalt näiteks rahvusest või nahavärvist. Selles töös on ka palju ennetavalt võimalik ära teha. Ma kindlasti tahan kaasa lüüa nendes riiklikes tegevustes, mis neid asju koordineerivad, et vaadata võrdse kohtlemise vaatevinklist, kas kõik on tehtud juba hästi või saaks midagi muuta paremaks. Oma inimeste aitamine selle juures on lõpuks kõikidele lastele haridusele ligipääsu tagamise küsimus. Kui me pakume ka õpetajatele rohkem psühholoogilist abi ja õppematerjale, ka rahalist tuge, siis seda parem ligipääs on nendel lastel ja ka puhta kohalikel lastel hariduse juurde. Mis on ju tegelikult tore, et pagulaslapsed on koolides esile toonud meie oma põliselanike laste probleemid, mis on seni sageli lahenduseta. Näiteks kõik, mis puudutab tugiteenuseid: psühholoogi abi, logopeedi abi, sotsiaalprobleemide lahendusi. Need on nüüd palju paremini fookuses.

Mida te oma senisest elu- ja töökogemusest ise tahate sellesse ametisse juurde anda?

Seda tööd on võimalik väga mitmel moel teha väga hästi. Kindlasti inimesed on võib-olla veidi erinevad ja see erinevus rikastab. Mida ma tooksin esile, on see, et mul on olnud võimalik väga palju käia mööda Eestimaad ja näha, kuidas inimesed tegelikult elavad, mis on need tegelikud hädad ja mured. Minu eelviimane töö on olnud seotud nende samade teemaringidega - ligipääs haridusele või puuetega inimeste mured. Ma arvan, et need mured, mida mulle siiani on räägitud ja millele ma olen püüdnud ka varem lahendusi otsida, et see rääkimine ei olnud nendel inimestel asjata ja ma tegelen murede lahendamisega edasi.



uudised
uudised
intervjuu viimasel tööpäeval
Tõnis Lukas ja Toomas Sildam Eesti Rahva Muuseumis.

Tõnis Lukas: erakonnapoliitika saali ERM-i ei tule

Reedel on Tõnis Lukase viimane tööpäev Eesti Rahva Muuseumi (ERM) direktorina. Alljärgnev Toomas Sildami intervjuu temaga on kiire ja veidi rappuv vankrisõit läbi mineviku, oleviku ja riivates tulevikku.

MUUTUV MEEDIAÄRI
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: