Suurbritannias läbi viidud uuringud näitavad, et 29,5 protsenti alla 18-aastastest on otseselt kokku puutunud perevägivallaga.

Koduvägivalla sotsiaalsed mõjud on lastele Callaghani sõnul üsna tugevad - tekkida võivad vaimse tervise, aga ka füüsilise tervisega seotud hädad, probleemid seksuaalkäitumises, impulsiivne käitumine. "Järjest rohkem tuleb andmeid, et ka neuroloogiliste haiguste mõju on olemas," lausus Callaghan. Samuti puudused psühhosotsiaalses käitumises – nende seas on rohkem koolist väljalangejaid, võib juhtuda, et neid lapsi kiusatakse või nad on ise kiusajad, et nad satuvad hiljem kriminaalsele teele.

Callaghan rõhutas, et perevägivald puudutab kõiki pereliikmeid ning perevägivalla nägemine on laste jaoks sama mõjus või kohati isegi raskemate tagajärgedega kui selle omal nahal tundmine.

Seosed on ka selle vahel, kas laps näeb perevägivalda või tunneb ta seda omal nahal. Kui laps on selle pealtnägijaks, siis on suurem tõenäosus, et ta võib ise perevägivalla alla sattuda, ka on otsene seos enesetappude vahel.

UK teadlane märkis, et oluline teema on teaduskirjandust analüüsides see, keda ja kuidas seal mainitakse. Teaduskirjandus eeldab tihti, et ema on ohver ja isa on vägivallatseja. Ent millegipärast vaadatakse teaduskirjanduses pigem seda, kui hästi saab hakkama ema, sest ema hakkamasaamise võime näitab sageli ära, kui hästi saab hakkama laps. Isa, kes sagedamini neid kannatusi põhjustab, ei vaadelda ega mainita nii palju. "Minu jaoks on juba ainuüksi see problemaatiline," nentis Callaghan.

Callaghani uurimismeeskond töötas kvalitatiivselt 110 lapsega Kreekas, Itaalias, Hispaanias ja UK-s. Uuringu käigus viidi 10-aastaste lastega läbi intervjuusid, kasutati loomingulisi meetodeid, et selgitada, kuidas nad perevägivalla olukorras vastu peavad. Tehti ka fookusgruppe erinevate professionaalide, sotsiaaltöötajate ja teistega.

Kui vaadelda seda, kuidas lapsed oma vägivallakogemusest räägivad, siis on nad teadlase sõnul väga osavad – oskavad strateegiliselt valida, mida öelda ja mida mitte. "Nad jälgisid enda ümber toimuvat ning seda, millal ja kellele mida öelda ning mida mitte," selgitas Callaghan. Uurija selgitusel teadsid lapsed ka neid ohte, mis kaasnevad siis, kui nad midagi ei ütle ja on vait. Ent oma lugude jutustamisel olid nad väga ettevaatlikud.

"Nad pigem ütlevad sellise asja, mida te tahate kuulda. Nad võivad laveerida ja jätta osa rääkimata," lausus Callaghan.

Koduvägivald õpetab: rääkimine on ohtlik tegevus

Koduvägivallast õpivad lapsed üleüldiselt, et rääkimine on ohtlik – nad saavad halba tähelepanu kas politseilt, sotsiaaltöötajatelt või vägivallatsejalt otse.

Lapsed õppisid tasa olema, mitte rääkima. 10-aastased lapsed kirjeldasid uuringu käigus, kuidas nad alati mõtlesid, kuidas isaga suhtlevad. Nad valisid oma sõnu, kõhklesid ja mõtlesid ette, mida isale ütlevad ja kuidas see mõjub. Seega nad alati täpselt kalkuleerisid, milline võib olla vägivallatseja reaktsioon sõnadele.

"Tema ellujäämisstrateegia on see, et ta õpib päevast päeva õigesti rääkima ja sõnu valima," selgitas Callaghan.

See, mida lapsed oma kogemusest räägivad, ei erine kuigi palju sellest, mida ka täiskasvanud perevägivallast räägivad. Näiteks nimetasid lapsed, et õppisid ära jooksma, peitu minema, end ära blokeerima. Nad õppisid konkreetselt, kuidas lihaseid blokeerida, et löögid oleksid vähem valusad, kuidas end löökide eest kaitsta.

Lapsed rääkisid ka sellest, kuidas nad ümbritsevaid ruume jälgivad. Näiteks üks laps loetles, kuidas vannituba, oma tuba ja trepikoda on turvalised, sest vägivallatseja seal ei käi. Nad hoiavad vägivallatseja teelt eemale ja teavad, kus on turvalised ruumid. Kõige ohtlikumaks peeti elutuba, kuhu sisenedes tuli enne kontrollida, et ega seal ei vaielda.

Lapsed ise ei sildistanud oma kogemusi perevägivallana ega nimetanud asju õigete nimedega. Näiteks öeldi "mu emaga juhtus midagi" – tegelikult ema ähvardati relvaga. "See juhtum hirmutas ema ja talle ei meeldinud see," ütles üks laps – tegelikult pussitas isa ema laste silme ees ning see pidi neid hirmutama, ema jäi pärast puudega.

Teadlane rõhutas, et koduvägivalla puhul vahe tegemine lapsohvrite ja täiskasvanute vahel on kunstlik. "Minu jaoks on tähtis see, et laste häält kuuldavaks teha, sest teadusajakirjanduses nende hääl ähmastub," lisas ta.

Callaghan tõi välja juhtumi, kus ema oli peres vägivallatseja ja kasutas narkootikume. Antud juhul ütles laps hiljem, et tema sõnu ja seda, mida ta rääkis, ei usutud.

Perevägivallaga kokku puutunud lapsed märkisid ka seda, et politsei ei kujuta nende jaoks turvavõrku ning kui vägivallatseja ka vahistatakse ja kodust minema viiakse, siis nad teavad, et ta tuleb varsti tagasi – see, et ta tagasi tuleb, on justkui õigustus tema tegudele.

Ka sotsiaaltöötajad seavad laste elud otseselt ohtu, näiteks juhul, kui sotsiaaltöötaja räägib peres vägivallatsejale edasi seda, mida laps on talle rääkinud. Järgnevad otsesed vägivallatseja karistused lapsele, kes oli end avanud ja vägivallast rääkinud.

Kuigi lapsi käsitletakse koduvägivalla puhul tunnistajate või kaasneva kahju saajatena, kogevad nad seda Callaghani kinnitusel tegelikult vahetult ja on otsesed ohvrid.