Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Kriminoloogiaprofessor: neli peamist tegurit, mis poisi vägivallatsejaks muudavad

Londoni Greenwichi ülikooli kriminoloogiaprofessori Darrick Jolliffe.
Londoni Greenwichi ülikooli kriminoloogiaprofessori Darrick Jolliffe. Autor/allikas: Justiitsministeerium

Londoni Greenwichi ülikooli kriminoloogia keskuse kriminoloogiaprofessor Darrick Jolliffe rääkis täna Tallinnas vägivallavastasel konverentsil Briti longituuduuringutele tuginedes, et poisi vägivaldseks muutumise vältimiseks tuleb sekkuda ning sekkuda ei ole kunagi liiga hilja.

Jolliffe märkis, et juba psühholoogiliste uuringute põhjal on teada, et see, millises keskkonnas inimene elab, mõjutab tema arengut. Oma uuringutes vaatlesid nemad Jolliffe'i sõnul longituuduuringutega vägivalla arengut terve inimese elukaare jooksul.

Esimene nn Cambridge'i uuring, millega alustati 1961. aastal, viidi läbi samas piirkonnas 40 aasta vältel. Uuriti kuue algkooli kõiki 411 poisslast ja keskenduti kahe lapsevanemaga töölisklassi perekondadele.

Poisse intervjueeriti 8. eluaastast alates iga teatud paari aasta tagant kuni nende 48-aastaseks saamiseni. Lõpuks vaadati ka ametlikke kriminaalkaristusi, mida need inimesed olid kuni 50-aastaseks saamiseni saanud.

Teises Pittsburghi uuringus vaadeldi alates 1987. aastast kokku 1517 poissi kolmes grupis. Esimest rühma jälgiti alates 7. eluaastast kuni 19-aastaseks saamiseni, teist eluaastatel 13-25 ning kolmandat 10-13. Uuringus koguti riskitegureid, mis viivad vägivaldsuseni.

Kuidas mõõta vägivaldsust? Ühed on konkreetselt ametlikud kuritegevuse statistika andmed, mille raames saab ka vaadata, millised teod kriminaalkaristusteni viisid – millised on karmimad, millised leebemad. Vaadeldi ka politseile teada antud juhtumeid. Intervjuudes sai välja uurida ka seda, millest ei olnud politseile teatatud.

Jolliffe tõdes, et longituuduuringutega oli selgelt näha seda, et nende inimeste, kes juba lapsepõlves agressiivsed ja impulsiivsed olid, vägivallateod olid palju tihedamini toime pandud. Seda, kui hästi lapsed käituvad, saab otseselt seostada ka vanemate käitumisega, kes võisid uuringute põhjal ise olla madala verbaalse võimekusega. Laste impulsiivsust aitaks ravida näiteks kognitiivse käitumisteraapiaga. 

Uuringutest selgus, et elu jooksul mõrvas süüdi mõistetud meeste lapsepõlve iseloomustasid sagedamini järgmised sotsiaalsed faktorid: purunenud perekond, toimetulekutoetustest elav perekond, töötu ema, noor ema, madal sotsiaalne staatus. Huvitava seosena leiti, et neid mehi, keda oli mõrvas kahtlustatavana kinni peetud, kuid keda süüdi ei mõistetud, iseloomustasid käitumuslikud tegurid: koolis mittekäimine, madalad õpitulemused, madal õppemotivatsioon, mittefüüsiline kiusamine.

Jolliffe märkis, et nende uuringute puhul joonistus välja, et soodustada tuleks õppimist ja hoida lapsi koolis, et nad sealt välja ei langeks – see aitab vägivalda ennetada. "Ka koolikiusamine on seotud sellega, et lapsed koolist puuduvad," märkis ta. 

Jolliffe nimetas neli peamist tegurit, mis viivad poisi vägivallatsejaks muutumiseni:

1. Antisotsiaalsed vanemad

Lisaks madalale sissetulekule ja sotsiaalsele klassile oli üks oluline faktor ka näiteks see, kui vanemaid oli varem kriminaalkorras karistatud.

2. Vähene vanemlik järelevalve

See tähendas vanemaid, kellel olid lapse kasvatamisel väga vabad reeglid või kes ei olnud kursis, kus nende poeg viibib, kui ta välja läheb.

3. Lapse kuritarvitamine

70% Pittsburghis vägivallatsejateks muutunutest olid lapsepõlves kogenud kuritarvitamist - see põhjustas kaks korda kõrgemat vägivallatsemist oma elu jooksul võrreldes nendega, kes seda lapsepõlves ei kogenud.

4. Lahutused ja perekonna lagunemine

Ka perekonna lagunemine mõjutas oluliselt inimese vägivaldsust tema elukaare jooksul.

"Me saame nende uuringute tulemusena teada, milline on enam-vähem tõenäoline elukaare käitumine," sõnas Jolliffe. Ta tõdes, et selleks, et poiste käitumismustreid muuta, on üsna palju rakendatud erinevaid sekkumisi.

Kriminoloogiaprofessor tõi näitena välja, et näiteks 1998. aastal saadeti medõed kodudesse koduvisiite tegema ja selgus, et need lapsed, kes olid selles kodukülastuste valimis, näitasid tulevikus või edaspidises elus 19-aastaselt 15 protsenti madalamat kuritegelikku käitumist kui need, kes ei osalenud. Ehk medõe külastus tähendas seda, et keegi koduvisiidi käigus hoiab silma peal sellel, mis koduses keskkonnas toimub.

"Kuna ma töötan Ühendkuningriigis, siis on alati vaja ka kulu ja tulu suhted välja arvutada," lausus Jolliffe. Briti teadlane märkis, et kui näiteks 100 000 eurot kulutada mingi sekkumise või projekti jaoks, siis tuleb näha ka, kui palju sellega kokku hoitakse. Ühe konkreetse UK koolieelikute vägivallavastase projekti (3-4-aastased – toim) puhul selgus, et need, kes selles programmis osalesid, olid 19-aastaselt palju rohkem võimelised tööturul tegutsema ning olid gümnaasiumi lõpetanud. Antud juhul leiti, et 1 dollari kulutamisega vägivaldse käitumise ennetamiseks säästeti 7 dollarit.

Veel märkis kriminoloogiaprofessor, et nendes maakondades, kus kohtu või kohaliku omavalitsuse kaudu sunniti vägivallatsejaid ravile, andis individuaalne ravi palju paremaid tulemusi kui karistus. Ravi käigus kasutati praktilisi võtteid, et ära tunda, mis on vägivallatseja jaoks vägivalla vallandumise faktorid.

Cambridge'i ja Pittsburghi uuringute järeldused võttis Jolliffe kokku järgmiselt: "Selleks, et me saaksime vähendada nii koduvägivalda kui ka naistevastast vägivalda, siis need uuringud, mis just elukaare jooksul toime pandud vägivalla uurimiseks on läbi viidud, kinnitavad seda ja ma saan öelda ainult nn traditsioonilist rahvatarkust: 1 unts ennetuseks säästab terve suure hulga ja mitte kunagi pole liiga hilja, et sekkuda."

Toimetaja: Liis Velsker

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: