Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Alo Lõhmus: eestlane, vaheta oma vana rass uue ja ägedama vastu!

Alo Lõhmus on ajakirjanik.
Alo Lõhmus on ajakirjanik. Autor/allikas: Scanpix/Postimees/Mihkel Maripuu

Valge rass on hädaohus, kuulutab nii mõnigi. Ka eesti rahvas on seetõttu hädaohus, jätkavad järgmised. Euroopat tabanud põgeniketulva vaadates tundub, et esimene väide võib olla tõele üsna lähedal. Ent miks peaks valge Euroopa võimalikust hukkumisest järelduma eesti rahva ja kultuuri kadumine? Kui valge rass on tõepoolest hävimas, siis on meil just viimane aeg valge rass maha jätta.

Jah, te kuulsite õigesti. Eestlased on ju korra juba rassi vahetanud ning ma ei pea praegu silmas seda kauget aega, mil meie kõigi mustanahalised eellased Aafrikast väljusid. Meil, eestlastel, on ka suhteliselt hiline rassivahetuse kogemus ajast, mil me Siberi avarustelt siia jõudes ürgeurooplastega segunesime ning võtsime neilt üle valge rassi, kuid jäime siiski iseendiks.

Keegi pole seda kogemust seni paremini sõnastanud kui Lennart Meri. „Me säilitasime oma keele ja keele kaudu ka juurestiku, mis ühel või teisel viisil on läbi põimunud volga ja uurali keeltega,“ kirjutab ta „Hõbevalges“. „Oleksin ju võinud öelda ka nii: oleme tulnud lõunast, leidsime Läänemere äärest väikesearvulise kammkeraamikat harrastanud hõimu, lahustasime ta endas, kuid võtsime üle nende keele ja pruugime seda tänaseni. Niisugune lause oleks kooskõlas faktidega ja vastuolus tunnetega: just nagu oleksin välja heidetud omaenda elust ja jälgiksin kodus toimuvat väljastpoolt, kauge läve tagant. Keel ja kultuur on meie silmis märksa olulisemad kui rass.“

Niisiis teeb meid eestlasteks, annab meile soomeugri maailmapildi ja selles sisalduva väe just meie keel ja kultuur, mitte see aastatuhandete jooksul üsnagi trööbatud valge idabalti keha.

Vaadakem peeglisse, sõna otseses mõttes. Oleme oma valge naha vahele korjanud omajagu rasva ning geneetilisi haigusi. Geeniteadlase Andres Metspalu sõnul on pärilikest haigustest Eestis kõige enam levinud Downi sündroom, fragiilse X sündroom, tsüstiline fibroos, fenüülketonuuria ja hüpotüreoos. Ma ei hakka tänasel kaunil sügispäeval teie tuju rikkuma nende haiguste sümptomite lähema kirjeldamisega. Lisaks on meie valgetel kehadel aga ka segased suhted alkoholi ja depressiooniga. Nad kipuvad kalduma enneaegsele kiilaspäisusele. Ning olümpiamedaleidki võidavad meie kehad üha suurema vaevaga, rääkimata laste sünnitamisest, millele need kehad üha harvemini pühenduvad.

Kas ei räägi kõik need märgid selget keelt vajadusest verd värskendada, soetada eesti rahvusele uus rass, mille füüsis oleks tervem, väledam, nõtkem, särtsakam ja ehk isegi kaunim?

Meie esivanemad tegid aastatuhandete eest targa investeeringu, võttes üle europiidse keha ning lunastades sellega pääsme tuleviku Euroopasse. Olime Euroopas – küll tagareas, aga siiski Euroopas – millenniumeil, mil see kontinent muutis kogu maailma. Eesti riik sündis ainult tänu sellele õigeaegsele kohalolule. Kuid nüüd on ajad muutumas, järgmised aastatuhanded ei ole enam valge mehe nägu. Milleks peaksime seda nägu siis iga hinna eest kaitsma meie? Mis tõi meid siia, ei vii meid teatavasti enam edasi.

Minu arvates ei ole meie kui iidse rahva rahvuslikes huvides allakäiva valge rassi puhtuse meeleheitlik tagaajamine, vaid vastupidi, vajadusel sellest kiire loobumine. Võib-olla on näiteks rootslased, kes nii mõnegi rassilise konservatiivi arvates on pagulasi massiliselt vastu võttes sooritamas rahvuslikku enesetappu, sepistamas rootslusele hoopis suurejoonelist tulevikku. Võimalik, et ükskord tulevad mürinal kõik kümned miljonid pruunid rootslased taas suuri tegusid tegema.

Ka eestlased võib demograafilisest vetsupotist välja lennutada just uus ja sigimishimuline rass. Pagulaste vastuvõtmisel tuleks seetõttu eelistada neid, kes on valmis eestlastega abielluma ja siinmail lapsi saama, sest just nõnda rassivahetus käibki.

Pole tähtis, mis värvi on eestlane, peaasi, et ta loeb Tammsaare ja Lutsu. Pole tähtis, mis värvi on Võru, Viimsi või Vao elanikud saja aasta pärast – peaasi, et nad mõtlevad ja räägivad eesti keeles. Sest just eesti keele ja kultuuri, mitte valge nahavärvi, peame alal hoidma kuni aegade lõpuni.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: