Alo Lõhmus: inimene nimega Konstantin ({{commentsTotal}})

Alo Lõhmus on ajakirjanik.
Alo Lõhmus on ajakirjanik. Autor/allikas: Scanpix/Postimees/Mihkel Maripuu

“Meil ei ole õieti osatud kasutada vabadust, mille meie rahvas on saavutanud iseseisvuse võitlusega,” ütles riigivanem raadiokõnes, mida kuulas hinge kinni pidades kogu maa. “Eriti on selles süüdi üks osa meie ajakirjandusest, selle vastutustundetus, ärevuse külvamine ja lubamata kõmu tagaajamine. /-/ Laialdastes hulkades tekitatakse tunnet, nagu oleks meie juhtivad mehed meie poliitilises ja riiklikus elus kõik kõlvatud isikud.”

Ajakirjandusele seadiski riigivanem sisse karmi tsensuuri. Perioodiliste trükitoodete väljaandjad pidid saatma oma väljaannetest kaks eksemplari vastavatele kontrollametnikele läbivaatamiseks kaks tundi enne trükitoote lahkumist trükikojast. Kui värske ajaleht või ajakiri sisaldas kirjutisi või kujutisi, milles avaldati „sihilikku lugupidamatust Eesti Vabariigi maksva demokraatliku riigikorra, Riigikogu, riigivanema, vabariigi valitsuse ja ministrite või nende tegevuse vastu, või mis võiks tekitada seltskondlikku ärevust ja ähvardada avalikku julgeolekut või milles leiduvad süüteo tundemärgid või mis võivad rikkuda riigikaitse huvisid või riigi välissuhteid“, siis keelas kontrollametnik trükitoote trükikojast väljasaatmise.

Terve rea poliitilisi organisatsioone laskis riigivanem aga lihtsalt kinni panna. Eesti riigikorra vastu sihitud liikumise ja kihutustöö tõkestamise ettekäändel suleti Eesti Noorsotsialistlik Liit koos kõigi oma osakondadega, Eesti Vabadussõjalaste Keskliit ja Eesti vabadussõjalaste liidud, “Põhjaküttide” leegionid, üleriiklik Vabadussõjalaste ühendus koos oma osakondadega ja “demokraatlike liinisõdurite” ühendus koos kõigi osakondadega.

Arvate, et ma räägin Konstantin Pätsist ja tema juhtimisel läbi viidud 1934. aasta 12. märtsi pöördest? Ei. Kõik need sammud astus riigivanem Jaan Tõnisson 1933. aasta 11. augustil. Eesti poliitika ja üldse kogu avalikkus oli selleks ajaks niivõrd „ussitama läinud“, kui laenata tänapäevagi Eesti kohta kasutatud kujundit, et isegi igipõline demokraat Tõnisson ei näinud enam muud võimalust kui karmi kaitseseisukorra kehtestamine.

Tahan selle ekskursiga ajalukku öelda seda, et mitte ühelegi ajalooperioodile ega ajaloolisele isikule ei saa läheneda mustvalge ja hollywoodiliku skeemi alusel, mis eristab vaid piiritult häid ja lõputult halbu kangelasi. Seoses ideega püstitada mälestusmärk esimesele Eesti presidendile Konstantin Pätsile aga säärast suhtumist kohtab, siin ja seal nimetatakse Pätsi näiteks lausa reeturiks. Ka kõige suuremad Pätsi poolehoidjad ju tunnistavad, et 12. märtsi pööre ning eriti selle põlistamine järgmiste aastate jooksul on Pätsi kõige kaheldavam otsus.

Ent Tõnissoni valitsuse samalaadsed sammud, mis Pätsi „vaikivale ajastule“ suuresti tee rajasid, näitavad, et niisuguseid karme meetmeid peeti vajalikeks ja õigustatuiks märksa laiemates poliitilistes ringides kui vaid Päts ja Laidoner. See oli lihtsalt väga keeruline aeg. Lõppude lõpuks ei hakanud vana lehemees Tõnisson ju nalja pärast sisse seadma ajakirjanduse alandavat eeltsensuuri. Loomulikult ei anna see samm aga alust arvamuseks, et Jaan Tõnisson ei vääri Tartus Postimehe toimetuse ees seisvat ausammast – väärib vägagi, tema elutöö plusspool on ju palju kaalukam.

Seda võib mu meelest öelda ka Pätsi kohta. Tema rolli Eesti Vabariigi loomisel ja selle iseseisvuse kindlustamisel on võimatu üle hinnata. Eesti Vabariigi huku puhul on Pätsi roll aga sageli just nimelt ülehinnatud, sest toonase katastroofi süü lasub ikka Stalinil ja Hitleril, mitte meie oma riigimeestel.

Pätsi ei pea idealiseerima ega demoniseerima. Just tänu tema tegevust kriitiliselt analüüsivatele ajaloolistele uurimustele on meil nüüd võimalik Pätsi lihtsalt mõista ja kui vaja, siis ka talle andestada, et praegustelegi riigijuhtidele kord andestataks. Proovigem näha Pätsis eelkõige inimest, kellel olid oma head ja halvad jooned ning kes jõudis korda saata erakordselt palju. Kas see kange mees tõesti ei vääri võimalust pronksis ja graniidis meie sekka naasta?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: