Teeme veel ühe õpetliku ümbersõnastuse. Või pigem ümbermääratluse. Nimetame rassismi usundiks. Ütleme, rassismi järgijad usuvad valge rassi ülimuslikkusesse. On meil ju usuvabadus, usundi valik on inimese eraasi ja mis tahes usundi müüdistik ei kuulu avaliku ja ratsionaalse väitluse alla. Usundit toetav müüdistik võib olla ilmalik-ratsionaalsele pilgule kui tahes debiilne. Mõni usub, et Maa loodi koos fossiilidega 6000 aastat tagasi, mõni usub, et mida heledam nahavärv, seda jumalikum inimene. Mõni kummardab lehma, mõni metsatukka, mõni Muhamedi, mõni ise-enda naba. See on oma asi ja viisakas inimene ei kritiseeri ega naeruväärista seda, mis kellegi teise identiteedis keskne.



Avalikus ruumis võib oma usundilist identiteeti demonstreerida. Näiteks soengu või riietusega, aga käitumine peab ikkagi jääma avalikus ruumis kehtivate üldiste reeglite alla.

Siit johtub liberaalse demokraatia vajadus sellise vooruse nagu tolerantsus järele. Kui meil on usuvabadus – tähendab, riik ei sekku usundi valikusse –, siis peab iga kodanik taluma enda kõrval igasuguseid veidrikke. Sõltuvalt maitsest, mõned on meeldivamad, mõned vähem. Mulle näiteks meeldivad krišnaiidid oma laulu ja taldrikukestega. Või mormoonimisjonärid, armsad nagu üleküpsenud koolijütsid.

Valgustunud õhtumaalane ei ütle skinhead'ile, et oo, milline huvitav usund ja riietumistraditsioon, vaid ütleb vastik vaenulik idioot, kes on mingitest XX sajandi müütidest peast puhta lolliks läinud.

Aga mõne inimese teeb rahutuks ainuüksi turban, rääkimata veel harjumatumast riietusest. Ja saan aru, et ka ortodokse skinhead'i välimus mõjub paljudele ebameeldivalt ja alarmeerivalt. Tanksaapad ja kiilas pea võib mõjuda sama hirmutavalt kui pearätt ja burka. Eks hirmus olegi asi.



„Sõbraliku Eesti“ kontserdil ütles David Vseviov Mahatma Gandhit tsiteerides: "Argpüks pole võimeline armastama, see on julgete eelisõigus. Me oleme julged sellepärast, et me suudame armastada, suudame leida endale sõpru, lähtudes sellest, milline on see inimene kui inimene."


Täiesti nõus. Aga argade sõimamine ei tee neid veel julgeteks, isegi kui nad mõistavad, et julgus, täpsemaalt kodanikujulgus on teine voorus, mida liberaalne demokraatia nõuab ja eeldab.

Miks meil ometi on tõrge asetada rassismofoobia islamofoobia kõrvale? Võiks ju nii islamit kui rassismi vaadata kui teatud inimeste maailmapilti ja käitumist organiseerivat müüdistikku, kusjuures nii rassistid kui moslemid on võrdselt ohutud, kui nad on vähemuses, relvitud ja mitteradikaalsed. Ning toimivad ruumis, kus avalik võim on selgelt neutraalne ja sõltumatu.



Kas meil siis ei ole vaba maa, kus inimene võib uskud mis tahes jampsi, riietuda kui tahes totakalt?

Hakata tegema diskrimineerivaid eristusi selles, kummal on suurem potentsiaal muutuda ohtlikuks ja vägivaldseks, on üsna spekulatviine ja ka libe tee. Võrdluseks: on ju 95% vangidest mehed, ometi ei diskrimineeri me poisse seetõttu, et neil on potentsiaal saada kriminaaliks suurusjärke kõrgem kui tüdrukuil.

Küllap on asi selles, et rassismofoobid on veendunud valgustunud õhtumaalase seisuslikus üleolekus ning see tähendab seda, et kui mõni tšurka võib uskuda mida tahes, siis valgustunud õhtumaalasele see enam ei sobi. Pole seisusele kohane. Valgustunud õhtumaalane ei ütle skinheadile, et oo, milline huvitav usund ja riietumistraditsioon, vaid ütleb vastik vaenulik idioot, kes on mingitest XX sajandi müütidest peast puhta lolliks läinud. 
Tõsi ta on.

Tuntud koomikul Louie CK'l on üks tore ütlus seoses suure sisserändega Ameerikasse. Tõlkes võiks kõlada see umbes nii: „Muidugi immmigrandid võtavad sult töö. Aga kui sult võtab töö keegi, kes on tutvusteta, rahata ja keeleoskuseta, siis võibolla oled sa mõttetu hädakägar“.



Jah. See võib tõesti olla nii. Aga ilma naljata. Millele saaks üles ehitada positiivse identiteedi see, kes tõepoolest on mõttetu hädakägar?

Võimekal ja palju saavutanud inimesel on lihtne praalida, et ei saa uhke olla selle üle, mis sulle on kaasa sündinud, mille saavutamiseks pole sa midagi teinud. Kuidas saaks aga end väärtuslikuna tunda see inimene, kellel ainsateks positiivseteks saavutusteks on nahavärv, sugu, rahvus, heteroseksuaalsus... ja punkt? Ja punkt! Kui mõttetule hädakägarale suruda kätte peegel, kust paistab mõttetu hädakägar, siis ta läheb oi kui tigedaks. Oi kui tigedaks!

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.