Asjalood on nagu ikka – kaks eestlast ja kolm arvamust. Milles siis probleem? Häda on selles, et me ei suuda sündmuste käiku kõigile arusaadavalt kirjeldada ja selgelt probleemide põhjuseid sõnastada. Nii pole loota ka häid vastuseid. Näiteks segadus rahvusliku lennukompanii ümber tuletab meelde mõistulugu, kus pimedad kirjeldavad elevanti. Üks katsub lonti ja arvab, et tegu on maoga. Teine ronib selga ja pakub, et elevant on mägi. Kolmas rabab looma jalast ja kujutab ette puud. Õppetund on selles, et kui me ei oska arusaadavalt probleeme ja lahendusi sõnastada, ei tule me ühiskonna proovikividega enam toime.

Ühe lennufirma saatus ei ole Eesti elus kaugeltki kõige tähtsam teema. Oluline, aga mitte eluline. Pagulaskriis ja terrorismioht on märksa keerulisemad teemad. Siit koorubki minu põhiküsimus – kuidas ma kodanikuna saan olla kindel, et valitsus tõesti raskete küsimustega toime tuleb? Riik ei ole suutnud korrektselt lahendada suhteliselt lihtsat küsimust – anda lennuettevõttele riigiabi vastavalt reeglitele. Kuidas valitsus veel suurte asjadega, nagu julgeoleku tagamine, peaks hakkama saama?

Tegelikult valitsus ei saa ja ei peagi kõikide ühiselu probleemidega tegelema. Kuid jäägu arutelu riigi ülesannetest teiseks korraks. Siinkohal tahan tähelepanu juhtida sellele, et meie elu on muutunud nii keeruliseks, et asju ei ole enam võimalik lihtsal moel ja vanade töömeetoditega lahendada. Terrorism ja kliimamuutused on head näited. Need on keerdküsimused, mida iseloomustab suur sihtrühmade suur arv, piirideülene mõju, mitmekesised ning omavahel seotud juurpõhjused ja vajadus komplekssete ning kulukate lahenduste järele. Jne. Riigiteadustes nimetatakse selliseid probleeme riukalikeks või nurjatuteks, sest reeglina ei olegi neid võimalik päriselt ära lahendada. Heal juhul saab taolisi sõlmküsimusi leevendada.

Vaevalt, et maailm on kunagi nii kindel paik, et julgeolekusse enam panustama ei pea või vaesus päriselt kaob. Ka demokraatia pöördumatut võitu ja ajaloo lõppu ei paista kusagilt. Pigem ennustatakse probleemide järjest keerulisemaks muutumist. Kaalul pole ei rohkem ega vähem kui heaoluriigi tulevik ka arenenud riikides. Kuidas siis valitsus saaks kodanike turvatunnet ja elujärge parandada?

Tulevikuvalitsuste teemaga tegelevad strateegiaeksperdid Yves Doz ja Mikko Kosonen väidavad, et riik peab muutuma oma hoiakutes ja toimimise viisides strateegilisemaks. Valitsemine peab olema ärgas, liikuv, väle. Riik peab olema n.ö. strateegiliselt tundlik – suutma probleeme ennetada ning kriisidele reaalajas reageerida. Ressursside jaotamine peab olema paindlik ja toimuma vastavalt prioriteetidele. See omakorda eeldab kollektiivset pühendumist eesmärkide kokkuleppimisele ja langetatud valikute järgimisele.

Eesti riiki on üritatud paindlikumaks teha – näiteks on jagatud ülesandeid ministeeriumide vahel ringi ja loodud tähtsatel teemadel uusi ministrite ametikohti. Peaminister kutsus hiljuti kokku komisjoni, mis mõtleb kuidas majandusele hoogu juurde anda. Asutamisel on avaliku sektori innovatsiooni rakkerühm jne. Teisalt on iga meie ministeerium jätkuvalt nagu riik riigis ja poliitikate tegemine terviklikul moel nõrk. Senitehtust ei piisa. Lisaks kohaliku omavalitsuste tasandi reformimisele vajame suuremaid muutusi ka keskvalitsuses.

Muutuste puhul on kindel see, et need on püsivad. Sestap soovin kodanikuna, et mind puudutavaid otsuseid tehtaks professionaalsemalt – st andmetele, mitte kõhutundele tuginevalt ja tulevikku vaadates, mitte lühiajalistest erihuvidest lähtuvalt. Nt Soome uus peaminister korraldab sageli valitsuse strateegiakoosolekuid, kuhu ministrid oma ametnikke kaasa võtta ei tohi. See tähendab, et minister peab ise teemasid valdama, et ta suudaks strateegilisi otsuseid põhjendada ja läbi suruda. Ehk oleks meil siit midagi õppida!

Probleeme on siiski ka parimateski peredes – Soome valitsus oleks äsja sotsiaalteenuste reformimise erimeelsuste tõttu laiali läinud. Aga meenutagem taas, et see, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi. Näiteks alles eelmisel aastal otsustas Riigikogu anda riigi poolt teadusele ja arendusele ühe protsendi SKTst. Sel nädalal teise lugemise läbinud riigieelarves selle lubadusega ei arvestata. Hea mees, kes lubabki?

Jäik eesmärkidest kinnihoidmine on halb strateegia. Kuid prioriteetide ja lubaduste eiramine ei ole kah päris seda sorti väledus, mida ühelt tulevikku vaataval riigilt eeldada võiks. Ressursside pihustamine paljude sihtide vahel ei aita meid oluliselt edasi. Poliitikakujundamise õpikunäide on see, et kui Ameerika Ühendriikide valitsus tegeles inimese kuule lennutamise programmiga, siis kärbete kaalumisel otsustati rahastamist jätkata. Loogika oli lihtne – astronauti ei ole mõtet Kuule lennutamise asemel vaid poolele teele saata. Ka meie poliitikud peaks õppima selgemaid prioriteete seadma ja ette tuleks võtta nii mõnegi müüdi murdmine. Nutikad inimesed kuulaks seejuures ka endast targemate nõu.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.