Rain Kooli: fixing news
"Breaking news* on tõlgitav eesti keelde lisaks paljudele teistele variantidele ka kui lammutavad, lõhkuvad uudised. Küsimus, mis mind rahule ei jäta, on – kes toimetab rahvani fixing news’id? Kinnitavad, paika seadvad, parandavad uudised," kirjutab ERR.ee peatoimetaja Rain Kooli oma tänases kommentaaris.
“Brüsselis suur politsei ja sõjaväe operatsioon”, teatas eile saabunud sõnum. Kell oli pool üksteist õhtul. “See operatsioon, millest X, Y ja Z kirjutasid juba tund aega tagasi,” kõlas minut hiljem saabunud täpsustus. X, Y ja Z olgu siinkohal üks rahvusvaheline ja kaks kodumaist uudistekanalit.
Eks mul natuke kihvatas küll, olgugi, et sellised ettepanekulaadsed etteheited või etteheitelaadsed ettepanekud on tuttavad kõigile ajakirjanikele.
“Neil on see uudis juba ammu väljas!”
“Miks meil seda lugu ei olnud?!”
“Kuidas ta neile intervjuu andis ja meile mitte!?”
Minus kihvatas eelkõige seetõttu, et olin ise olnud ERRi uudisteportaali päevane valvetoimetaja. Tekkis tahtmine sõnumisaatjale vastata, et kogu selle aja, kui ma tööl olin, lohisesid nii Y kui ka Z samade uudiste avaldamisega “meist” 15 minuti kuni tunni jagu maas.
Jätsin siiski niimoodi vastamata. Nagunii on selle asjaga nii, et kord avaldab esimesena üks, kord teine…
Jäin hoopis mõtlema selle üle, mis on selliste ettepanekulaadsete etteheidete või etteheitelaadsete ettepanekute taga. Jõudsin tõdemuseni, mille juurde on elu ajakirjanikuna mind ikka ja jälle juhatanud.
Uudismeediat liikvele panev jõud ei ole objektiivsus, maailma paremaks tegemise tahtmine ega isegi uudishimu. Need on uudismeedia mootor. Selle kütteaine on aga… võidujanu.
Vajadus olla esimene, vajadus saada esimesena kuulutatud midagi, mida teistel veel ei ole, vajadus tunda seda magusat üleolekut. Tegime teile ära. Kõigile tegime!
See vajadus on nii tugev, et meenutab kohati sõltuvust. Ja sellise sõltuvusliku seose tõttu reageerime me ka nii valuliselt, kui see vajadus rahuldamata jääb. Reageerime meie ise, reageerivad meie ülemused, reageerivad nende ülemused… Hoolimata kõigist meediamajade visioonidest ja arengukavadest, kus sõna usaldusväärsus esineb tihedamini kui rosinad saias.
“Neil on see uudis juba ammu väljas!”
“Miks meil seda lugu ei olnud?!”
“Kuidas ta neile intervjuu andis ja meile mitte!?”
Tulles tagasi konkreetse eilse Brüsseli teema juurde – toimunu fooniks oli teist päeva kestnud kõrgeim võimalik terroriohu tase Belgia pealinnas, kus kogu nädalavahetuse on patrullinud ja erinevaid väiksemaid operatsioone läbi viinud hambuni relvastatud politseinikud ja sõjaväelased.
Pühapäeva õhtul ilmus korraga sotsiaalmeediasse hulk pilte ja infokilde sellest, et Brüsseli raekoja platsi lähistel toimub midagi. Sealt imbus see kõik edasi veebimeediasse, kusjuures põrmugi täpsustumata.
Piki eilset õhtut, öötundideni välja, levis seega Brüsselis toimuva kohta info, mille tase tõdemusest “midagi toimub” ei paranenudki. Küll aga ei takistanud see paljusid meediakanaleid avaldamast pealkirju, üks dramaatilisem kui teine.
Lõpuks hakkas infovoog häirima koguni politsei tööd – selleni välja, et Belgia politsei oli sunnitud sotsiaalmeedia kasutajaid ning meediat laiemalt paluma, et julgeolekutöötajate liikumise ning muude üksikasjade kohta ei jagataks infot. Palve oli mõistlik, arvestades fakti, et terroristid pole kirjaoskamatud ning nende oskus sotsiaalmeediat (ära) kasutada on parem kui rahvastikul keskmiselt.
***
Teinekord tuleb meil peatuda ja endalt küsida, kas toimetuste – ja eelkõige üsna õhukese toimetamisprotsessiga veebitoimetuste – vaheline võidujooks kujuneb lõpuks tegelikult ka kellegi kasuks. Näiteks meie endi, või eriti nende, kelle ees me siiski enim vastutame – meie auditooriumi.
Sellele tuleks mõelda hoolimata võidujanu peibutavast kohinast meie kõrvus. Tuleks mõelda eriti praegu, ajal, mil ärevus valitseb paljusid Euroopa riike.
Mis on meie eetiline kohus oma lugejate, kuulajate ja vaatajate ees – valada niigi küdevasse närvilisustulle üha uut õli või aidata inimestel täpsemalt aru saada, mis toimub?
Langetasin otsuse. Täiendasin juba olemasolevat, Brüsseli olukorrast laiemalt kõnelevat uudist paari lausega, kuid otsustasin, et ERRi portaal ei tee Brüsseli raekoja platsi lähistel toimunust eraldi uudist enne, kui selge, mis seal siis ikkagi toimus. Segadust on niigi palju, seda juurde külvata pole vaja.
***
Ega ma, loomult enesekriitilise ja -kahtleva inimesena, ka päris täpselt tea, kas mul oli õigus. Kas mul on õigus.
Võidujanu saab meist kõigist ju ikka ühel hetkel võitu. Kordamööda me saadame rahvani oma breaking news’id.
Breaking news on tõlgitav eesti keelde lisaks paljudele teistele variantidele ka kui lammutavad, lõhkuvad uudised.
Küsimus, mis mind rahule ei jäta, on – kes toimetab rahvani fixing news’id? Kinnitavad, paika seadvad, parandavad uudised.
* välkuudis, pommuudis
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar