Traumad, vihkamine ja hegemoonianõuded – kuidas neist üle saada ja elada eriarvamuste keskel? ({{commentsTotal}})

SA Euroopa Rahvusrinde, EKRE ja RÜE poolt korraldatud immigratsioonivastane meeleavaldus
SA Euroopa Rahvusrinde, EKRE ja RÜE poolt korraldatud immigratsioonivastane meeleavaldus Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

27. novembril 2015 Estonia talveaias toimunud TÜ eetikakeskuse ja Eesti Rahvusringhäälingu ühisel sümpoosionil “Elu eriarvamuste keskel” arutleti, kuidas elada ajal, mil pinged on õhus ja igas sünnipäevalauas vaieldakse kirglikult sõjakollete ning suure rahvasterände üle. Avaldame siinkohal lisaks ülevaateloole ka sümpoosioni ettekanded täismahus salvestistena.

AUTOR: TIIA KÕNNUSSAAR, TÜ EETIKAKESKUSE KOLUMNIST-TOIMETAJA

“Ma olen mures,” tunnistas rahvusringhäälingu juhatuse liige Ainar Ruussaar oma avakõnes. Teda kummastab, et oleme justkui tagasi jõudnud aega mõnikümmend aastat tagasi, mil poisse saadeti Afganistani sõtta, olemas oli vaid üks “õige” arvamus ning teisiti arvajaid peeti a priori vaenlasteks.

 

“Kirev ja värvirikas maailm võiks olla tore paik, kui see ei tunduks nii ähvardav,“ ütles Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop sümpoosioni sisse juhatades.

„Kas halb on see, kui inimesed on eriarvamustel või on halb see, et me ei tea, kuidas elada kõrvuti inimestega, kes mõtlevad teisiti kui me ise? Sümpoosioni eesmärk pole mitte peale suruda kindlaid ühiseid väärtusi, vaid algatada arutelu,“ toonitas Sutrop.

Tema sõnul ei saa maailm läbi näiliselt kõige lihtsama lahendusega, kõigi arvamuste aktsepteerimisega. See ei aita meil nimelt kuidagi teha praktilisi otsuseid: kas ja kuidas rakendada kooseluseadus, kas keelata abort, kas lubada eutanaasiat, kuidas toime tulla põgenikekriisiga?

“Otsuste tegemiseks on vaja kasvõi iseendas läbi mõelda, mis on alusväärtused, millelt tahame lähtuda,” kommenteeris professor Sutrop. „Kas need on inimõigused, humanism, või midagi muud?“

Kas on võimalik kokku leppida vähemalt avalikus ruumis arutlemise reegliteski: et üksteist kuulatakse ära, teineteise seisukohti püütakse mõista ja et isegi kõige kirglikumates vaidlustes säilitatakse vastastikune lugupidamine ja viisakus, küsis Sutrop kuulajatelt.

Kokku tulnud teadlased, ajakirjanikud, kultuuriinimesed ja poliitikud püüdsid neile küsimustele vastust leida. Kakelungiks ei läinud, küll aga oponeeriti ja püüti leida ühisosa. Kõnelesid ajakirjanik Rain Kooli, esseist ja filmirežissöör Ilmar Raag, TÜ meediauuringute professor Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Tallinna Ülikooli psühholoogiaprofessor Aleksander Pulver ning luuletaja ja TÜ vabade kunstide professor Kristiina Ehin.

Mälestused nagu pudelikork

Avalikus ruumis levivad arvamused paisuvad teinekord nagu kuumaõhupall gaasist ning hakkavad oma elu elama. Need arvamused saavad toitu emotsioonidest. Iga emotsiooni taga on aga kellegi lugu – lugu, mis on välja rääkimata ja ära kuulamata.

“Aktiivne püüdlus mõnd traumaatilist lugu mitte mäletada loob paradoksaalselt head tingimused selleks, et see trauma iial ei unune,” ütles Rain Kooli, ajakirjanik ja ERRi portaalide peatoimetaja oma ettekandes.

“Valusad mälestused on nagu kork: mida rohkem sa seda vee alla surud, seda suurema jõuga see pinnale vupsab.” Nii võib ka kõige rahumeelsem inimene paugupealt ärrituda, kui riivata tema sisimat valupunkti.

Soome ühiskonnas võttis Kooli sõnul peaaegu sada aastat, enne kui suudeti rahulikult, pooli valimata, kuid empaatiliselt uurida 1918. aasta sündmusi. Punaste ja valgete kodusõja vaenupooled tapsid muu hulgas süütuid inimesi, ka lapsi, ja sellest on olnud raske isegi kõnelda.

Põlvkondi edasi kantud haavad hakkavad paranema, kui nad saavad valgust ja õhku. Mis on need meie oma ajaloo pooleldi armistunud haavad, mis iga riivamise peale veritsema hakkavad ja vajaksid päevavalgele toomist? Ehk on ühiskond nüüd, enam kui kakskümmend aastat pärast taasiseseisvumist ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel küpsem tagasi vaatamiseks, mõtestamiseks ja lepituse otsimiseks?

Ärakeelamine ei aita

Esseisti ja kaitseeksperdi Ilmar Raagi meelest ei ole lahendus millegi või kellegi, sealhulgas ka erinevate arvamuste „ära keelamises“. „Ühiskond pole praegu mitte lihtsakoeliselt must-valgeks polariseerunud, vaid toimunud on palju keerukamad protsessid,“ ütles Raag.

„Möödunud suve meediamonitooringus analüüsiti meedia sisu: kes räägib ja millised on väited, mida esitatakse. Selgus huvitav tõsiasi: meedia esitas põgenikekriisi asjus suuresti valitsuse narratiivi, ilma et seda oleks valitsuselt isegi küsitud. Selgus ka, et peavoolumeedia oli immigratsiooniküsimustes liberaalsem kui valitsus ise, aga rahva pahameel pöördus valitsuse vastu, kes liiga kaua ei andnud põletavatele küsimustele selgeid vastuseid.“

Sotsiaalmeedia ohud ja võimalused

Pille Pruulmann-Vengerfeldt, TÜ meediauuringute professor kõneles sotsiaalmeedia ohtudest ja võimalustest. Sotsiaalmeedia peamine risk on koondumine väikestesse gruppidesse, kus valitsevad ühetaolised arvamused ja maailmapilt aheneb kitsa grupi keskseks. Me suhtleme vaid inimestega, kes jagavad meiega ühiseid arvamusi, ja see vähendab ühiskonna sidusust ja meie-tunnet.

„Need sõlmed sotsiaalmeedias, kus käib kõige ägedam andmine, on ka kõige väärtuslikumad, sest seal käib tõeline arvamuste vahetus,“ märkis professor Pruulmann-Vengerfeldt.

Peavoolumeedial, mis vahepeal oma tähtsust minetas, on nüüd uus võimalus ja missioon: koondada killustatud arvamusi ja tuua nad avalikkuse ette.

Miks me vihkame?



Kuidas mõista pagulasdebati ümber tekkinud väga tugevaid emotsioone? Tallinna ülikooli psühholoogiaprofessori Aleksander Pulveri sõnul on vihkamine evolutsiooniliselt kujunenud viis tulla toime hirmu ja ärevusega.

Ühe teooria kohaselt koosneb vihkamine kolmest komponendist. Kõigepealt eitatakse igasuguseid suhteid ja lähedust (intimacy – ingl k): kui teine on võõras, on lihtsam teda halvaks pidada. Teiseks toimub teise alavääristamine ja dehumaniseerimine: „need ahvid“, „need ahjualused“. Kolmandaks hakatakse teistest inimestest või rahvusest/rassist rääkima kui “massist”, “inimtulvast,” “biomassist”. Toimub deindividualiseerimine.

Vihkamise „koostises“ võib olla üks või mitu kolmest komponendist, kuid alguse saab see hirmust ja ärevusest, ehk: vihkamine (mida tuleb eristada elutervest vihast) on kaitsereaktsioon. Vihkamise vastu ei saa üleskutsega “oleme ikka sõbrad” – selle asemel tuleks püüda ühiskonnas leevendada pingeid ja hirme, mis on vihkamise pinnaseks, sh ka vaesusega kaasnevaid pingeid.

Sümpoosioni ettekannete osa lõpetuseks rääkis Kristiina Ehin haarava, mitmekihilise loo oma endelisest unenäost, mida võib vaadata siit:

Debatt ei ole madal vaidlus

Sümpoosioni lõpus toimus paneeldiskussioon, kus olid esindatud poliitikud (Yoko Alender, Marko Mihkelson, Andres Anvelt ja Oudekki Loone), meediaeksperdid (Andres Jõesaar ja Halliki Harro), kolumnist ja filosoof Ahto Lobjakas ning ettevõtja Evelin Ilves.

Osalejad olid sama meelt selles, et ajakirjandusel on vastutus; et toimetaja roll on olulisem kui kunagi varem. Marko Mihkelson: „Rahvusringhäälingu ehk avalik-õigusliku inforuumi roll võimaluse pakkumisel heaks ja arukaks debatiks on väga suur. Märksõna võiks olla väärikus.“

Andres Jõesaar kinnitas, et ka rahvusvahelised uuringud näitavad, et riikides, kus avalik-õiguslik ringhääling on tugevam, on rahva informeeritus parem.

Vastutuse aspekti nii ajakirjanduses kui ka eraviisilistes debattides rõhutasid ka Yoko Alender ja Evelin Ilves.

Andres Anvelti sõnul on aga osale ajakirjandusest saanud omaseks n-ö äärmusluse pühitsemine: „See on nagu kolme peaga vasikas, mida ajakirjandus toob esile ja võimendab, ja millega kogutakse klikke.“

Halliki Harro märkis vastuseks, et kuna meediamajanduses käib peamine võitlus tähelepanu eest, siis on ekstreemsed arvamused väärtuslikud, kuna tõmbavad tähelepanu. Nii toimibki meedia majanduslik loogika vastu sellele, mida vajab ühiskond eriarvamuste üle rahulikuks läbirääkimiseks.

Oudekki Loone kaitses radikaalsete arvamuste eluõigust. „Sageli on radikaalsed arvamused keskpõrandal just seetõttu, et samu probleeme muudkui kedratakse ja neile ei leita lahendust. Radikaalsed arvamused on head sellepärast, et võivad välja kristalliseerida selle, mis on probleem ja mida ette võtta. Minu arvamus ja mina ei ole üks ja seesama,“ ütles Loone.

Ahto Lobjakas leidis, et ei ole vaja hakata jalgratast leiutama: „Ka pidev diametraalne vastandumine on pikapeale kurnav. Me ei pea kõiki diskussioone hakkama otsast peale pidama: meil on olemas põhiseadus ja demokraatlikus riigis lähtume demokraatia printsiipidest. Ehk siis: argumendid, mis on seotud soo, vanuse, seksuaalsuse, nahavärvi, rassi ja rahvuse halvustamisega ei käi tsiviliseeritud debati juurde. Tuleb eristada debati mõistet madalama tasemega vaidlustest.“

„Alustada tuleb probleemi sõnastamisest,“ ütles publiku hulgas olnud sotsioloog ja mõtleja Ülo Vooglaid. „Head seemned on külvatud, nüüd tuleb loota, et need ka idanema pääseksid.“

Margit Sutrop: emotsioonide taga on lood

Professor Margit Sutrop võttis päeva kokku, tuues diskussiooni veel ühe lisanüansi.

“Emotsioonid on seotud narratiivse struktuuriga ehk lugudega. Hirm, viha ja armukadedus võtavad kuju, kui nende taga on mingi lugu - nad on justkui jutustused, mida on nähtud ja tunnetatud kellegi eluperspektiivist. Ei piisa sellest, kui me mõistame hetke, mil inimene oma tundeid ilmutab – tunnete väljendust tuleks siduda ka inimese pikema eluperspektiiviga.“

Et teooriat illustreerida, rääkis Sutrop hiljuti kuuldud loo üksikemast, kes kasvatab väikest mustanahalist last. Noor eestlanna kurtis, et viimase poole aasta jooksul on ta pidanud neelama antidepressante, sest ta ei julge enam oma lapsega kuhugi minna. Ta on saanud avalike alanduste ja mõnituste osaliseks ning mõtleb Eestist lahkumisele.

„Lahkarvamuste lahendamise retsept võiks olla: kuulame teise lugu südamega,“ ütles Margit Sutrop. „Kuula, ütle teisele, et sa saad temast aru, ja siis räägi talle oma lugu. Teineteise mõistmiseks tuleb näha vaeva ja kannustada vastaspoole kujutlusvõimet: mitte püüda teise arvamusi ümber lükata, vaid kuulata. Seeläbi muutuvad ka emotsioonid, ja viha asemel pääsevad mõjule kaastunne ja armastus.”

Kristiina Ehin: mida me saame teha?

Mind puudutasid sümpoosionil väga paljud ettekanded. Mulle andis märksõna kuulatada kohe algul Margit Sutropi täpsustus, et sümpoosioni pealkiri võiks olla ka „Kuidas elada eriarvamuste keskel“ – küsimus „kuidas elada“ annab laiema kõlapinna ja on suurema emotsionaalse värvinguga.

Praeguses ühiskonnas on üks võtmeküsimusi see, kuidas inimesed end tunnevad. Kuidas nad ennast tunnevad suurtes suguvõsades, vanades ja tabudega suguvõsades? Mulle endale jäi lõpuks keelele kipitama üks küsimus, mis on seotud looga, mis juhtus hiljaaegu.

Lugu ise on järgmine: minu kolm tuttavat folkloristi - üks neist ka kirjanik -, üks eestlane ja kaks indialast läksid hiljuti ühte põlisesse Eesti külla. Eestlannast folklorist tahtis oma kolleegidele tutvustada põlist Eesti küla. Muidugi, kui sa lähed külla ja kavatsed öömajale jääda, siis on vaja ka külakosti, ja sa lähed poest läbi. Ma arvan, et te juba eeldate, mis hakkas toimuma; ja nii kahju on, et te seda eeldate, ja nii kahju on, et me seda eeldame.

Seal istusid kaks kohalikku külameest ja üks neist haaras rinnust ja käsivarrest kinni oma ala tippteadlasel, tõmmunahalisel indialasel: „Nüüd on ta mul käes!“

„Odav tööjõud,“ kommenteeris teine pingilt, „kus me teda kasutame? Võibolla mõisa juures on abi vaja?“

Eestlanna oli ilmselgelt šokis, sest tema tajus seda kultuurilist konteksti ja ohtu ja õudu selles loos – indialased ei saanud õnneks millestki aru, ja arvasid, et külamehed teevad nalja, ja võibolla oma nalja iva selles loos ka oli.

Ja siis ütles külamees eestlannale: „Kui palju maksate, kas viis eurot annate - siis ma lasen ta lahti?“

See oli kohutav olukord ja mõtlen igale sekundile, mida see eestlanna pidi läbi elama. Ja mu küsimus on: mida saab iga Eesti ajakirjanik ja iga poliitik ära teha, et sellised olukorrad ei korduks? Et selliseid olukordi ära hoida.

Kui minu käest vastust küsida, siis arvan, et isegi selline ajakiri nagu Kroonika ei tohiks, pärast seda, kui Kristiina Ojuland ütles välja, et valge rass on ohus, anda talle kuus lehekülge ruumi oma ajakirjas. Ta ei tohiks seda teha – minu arvates on see ebaeetiline, sest ka külarahvas loeb Kroonikat.

Mihkel Kunnus: emotsioonid lükkavad arutelu käima

Mis jäi sümpoosionist kõlama? Meeldivat äratundmist oli psühholoog Aleksander Pulveri rõhutuses, et vihkamine ja sallivus pole kuidagi suguluses, et tegu pole orgaaniliste antipoodidega, et vihkamine on täiesti iseseisev fenomen, loomulik reaktsioon teatud tingimustele.

Samuti läks korda Kristiina Ehini unenägu, võiks isegi öelda, et tal õnnestus väga vaimukalt ühte sulatada nii radikaalselt erinevad modaalsused nagu sotsiaalkriitiline sarkasm ja lüürilis-sentimentaalne utopism. Pagulane ei ela üksnes võileivast.

Tuleb alla kirjutada ka viimasel ajal akommunikatiivsuseni demoniseeritud Ahto Lobjaka kenale sõnastusele, et see ütleb midagi Eesti kohta küll, et siin on võimalik saada külge äärmusliberaali silt pelgalt õigusriigi aluspõhimõtteid kaitstes. Iseasi muidugi, mis see „midagi“ on.

Nõus olen ka Ilmar Raagi märkusega, et iga kord, kui midagi ära keelame, tunnistame ühtlasi seda, et oleme milleski läbi kukkunud.

Ja paraku on õigus ka Pille Pruulmann-Vengerfeldtil, kui ta ütleb, et arutlev avalik arvamus ei eksisteeri, on ainult emotsionaalne avalik arvamus, st arutelu (või “arutelu”) läheb käima ainult siis, kui teema on emotsionaalselt piisavalt laetud. Nii ongi, et Rail Baltic ei tekita sajandikkugi emotsioonidest, mis tekitab kooseluseadus, ja kirjanike-kunstnike palgaköömes ajab inimesi rohkem marru kui suurusjärke rohkem maksumaksja raha laristavad põlevkiviprojektid.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee.Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: