Tamsar: Eesti noored eelistavad ettevõtluses riskimise asemel minna ministeeriumitesse arengukavasid kirjutama ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Koolilastes ettevõtlikkuse kasvatamisest räägitakse olude sunnil üha enam.

„Olukord on kriitiline,“ hindab Jane Väli, Tartumaa töötukassa juhataja. „Häirekell on löönud alates sellest ajast, kui Tallinn on keerisena imenud endasse suure osa rahvastikust. Et hoida üleval elu maakondades ja päästa ka väiksemaid kohti tühjenemisest, on vaja ettevõtlikku vaimu.“

„Eesti ühiskond on muutunud aremaks kui 15 aastat tagasi,“ nendib Toomas Tamsar, Tööandjate Keskliidu juht. „Meil on väga palju tarku noori, kes eelistavad minna turvaliselt ministeeriumi arengukavasid kirjutama, selle asemel et võtta riske ettevõtluses,“ märgib Tamsar.

„Me oleme liikunud ettevõtlikult unistuselt Põhja-Euroopa sotsiaalse heaolu-unistuse poole: tahame, et tagatud oleks kindel töö, et on maja ja autoliising ja korralik pension.“ Ainult et ettevõtliku vaimuta on kõiki neid hüvesid raske saavutada. Lisaks on tööandjad aastaid kurtnud, et osal koolist tööturule astujaist jääb puudu oskustest, algatus- ja õppimisvõimest, mistõttu töökäsi napib.

Töötukassa ja ettevõtjate sõnumit kinnitavad ka numbrid. Ainuüksi 2012/2013. õppeaastal langes kõigilt Eesti haridussüsteemi astmetelt välja üle 20 000 noore, sh kutse- ja kõrgkoolidest, märgitakse Praxise aruandes. Eurostadti andmetel on tööturult haihtunud 34 000 15–29aastast noort; oletatavasti teevad nad juhutöid või on läinud maailma ringi vaatama. Noori vanuses 15-24, kes ei õpi ega tööta, on töötukassa III kvartali andmete põhjal kokku enam kui 7000.

Koolil on võtmeroll

Koolil on noorte ettevõtliku vaimu kasvatamises võtmeroll. Selles oldi ühel meelel ka Tartus toimunud konverentsil „Hea kool kui väärtuspõhine kool. Kuidas kujundada ettevõtlikku eluhoiakut“, mille korraldas Tartu Ülikooli eetikakeskus koostöös haridusprogrammiga „Ettevõtlik kool“.

Kuulama ja osalema oli tulnud ligi paarsada lasteaia- ja kooliõpetajat, koolijuhti ja haridustegelast.

„Kooliuuendus on pikk protsess,“ ütles professor Margit Sutrop, TÜ eetikakeskuse juhataja. „Teeb muret, et õpilaste hulgas, kes tööturule sisenevad, on kolmandik ilma igasuguse väljaõppeta. Meil on nii suur hulk lapsi, kes ei tea, mida nad elus teha tahavad. Kuidas jõuda nii kaugele, et iga laps juba koolis avastaks oma võimed ja soovid, et end elus teostada – perekonnas, tööl, ühiskonnas? Kuidas teha nii, et õppeprotsess ei surmaks laste andeid, vaid süstiks neisse eneseusku?“

Õpetame lapsi määramatusega toime tulema

Mis vahe on ettevõtlusel ja ettevõtlikkusel? „Ainus vahe on kontekstis,“ ütles Aalto Ülikooli emeriitprofessor, ettevõtluse uurija Paula Kyrö. Ettevõtlus on seotud äriga, ettevõtlikkust rakendavad inimesed aga mistahes alal. Kaasajal moodustab suure osa ettevõtlusest ka avalik, sotsiaalne ja öko-ettevõtlus; ettevõtlus pole enam alati kasumile orienteeritud.

Ettevõtluse eesmärgiks on aga igal juhul proaktiivne muutuse tekitamine, ja harilikult toob see endaga kaasa ka määramatust, keerukusi ja ebakindlustunnet. Küsimus on selles, kuidas õpetada lapsi maast madalast toime tulema ajutise ebakindluse ja määramatusega.

„Õpetajana lähed sa koos õpilastega tundmatusse. Talud ebakindlust ja tundmatust, kuid saad olukorraga hakkama,“ kirjeldas Soome tunnustatud ettevõtluse uurija nn riskiga õppimist. „Riskiga õppimise protsess sisaldab endas kolme astet: kõigepealt on segadus; järgneb tegevus selle lahendamiseks; ning protsessi tulemuseks on suurem riskivõtmise kompetents.“

Emeriitprofessor Paula Kyrö soovitas õpetajal – ja miks mitte ka igaühel meist – enda ümber vaadata värske pilguga.

„See on hea harjutus, mida võid iga päev tööle minnes teha: vaata enda ümber, kui palju võimalusi näed millegi muutmiseks, uuendamiseks, parandamiseks? Sind üllatab, kui palju muutmisvõimalusi sinu ees avaneb. Eriti palju võimalusi midagi muuta on õpetajatel. See annab suurepärase raamistiku tegutseda.“

„Näiteks Saksamaal on kool, kus neljateistaastased poisid on terveks aastaks traditsioonilisest õppetööst vabastatud,“ lisas Jane Väli. „Nad teevad sporti, treenivad oma keha ja õpivad praktilisi töid, nt remondivad kogukonna mänguväljakuid.“ Kas poleks taoline mittetüüpiline kooliaasta üks võimalikke lahendusi just poiste koolist väljalangemise vastu?

Lasteaialaste vahva ettevõtmine

Häid näiteid ei tarvitse aga sugugi vaid kaugelt otsida. Voka lasteaias Naksitrallid oli varakevadel tulemas ametinädal. Lasteaialastele on tavaks ametinädalal külla kutsuda mõne elukutse esindaja, kes oma tööst kõneleb. Ent lasteaias otsustati seekord teisiti teha.

Toila valla heakorratöötaja tutvustas lastele tõepoolest oma tööd ja rääkis kodukoha korrashoidmisest. Seejärel aga said mudilased ise seemned mulda pista. Põnev oli oodata, millal esimesed õrnad idud oma nina mullast välja pistavad. Ka taimede ümberistutamine oli paras kunsttükk, sest õrnu võrseid pidi hellalt kohtlema. Sai selgeks, et kui sa taime parajalt ei kasta, kuivab taimeke ära.

Kevadel, kui lilletaimed olid suureks sirgunud, otsustasid lapsed koos õpetaja ja heakorratöötajaga istutada need kohaliku poe ette tühjana seisnud lillekastidesse. Võib vaid kujutleda, kui uhke tunne oli lastel edaspidi koos ema-isaga poes käia.

See lihtne lugu näitab, kuivõrd on lasteaial ja koolil võimalik siduda reaalset elu õppimisega ja anda lastele kogemus ettevõtlikkuse headest viljadest ning kasust kogukonnale. Tähelepanu suundub sinna, kus on huvi. Huvitatud oleme sellest, mis meile väärtuslik tundub. See paneb kooli küsimuse ette: kuidas äratada lastes huvi, kaasates ka nende tundemaailma?

Pille Söödi, Ida-Viru Ettevõtluskeskuse juhataja sõnul saab saab iga õpetaja õpiprotsessis julgustada noore inimese tahan-suudan-teen eluhoiakut.

„Pole juhuslik, mida ja kuidas me õpetame,“ märkis Paula Kyrö. „See on alati seotud iga riigi poliitikaga.“ Ettevõtlus on väärtuslik kohaliku elu edendamiseks ja riigi arenguks. Kuid ettevõtluse väärtuslikkus on seotud ka demokraatia ja kodanikualgatusega, mistõttu riigile on hüveks, kui laste loovat mõtlemist ja tegutseda tahtmist toetada. Vahendid selleks ei ole kättesaamatud – õpetajal tuleb klassis toetada koostöö õppimist ja arvestada laste individuaalseid erinevusi.

Kuidas inspireerida õpetajat?

Kuidas aga inspireerida õpetajat, kui tema heade algatustega kaasa ei tulda?

„Igas koolis ja klassis on umbes 2% eesminejaid ja ülejäänud on need, kes kohanevad,“ on Paula Kyrö kogenud. „Ja kui inimesed ei tule kaasa, võid end väga üksildasena tunda. Seega, kui tahad midagi ette võtta, tee seda nendega, kes kaasa tulevad - ära püüa muuta kogu kooli. Ent lõpuks tuleb ikkagi kaasa ka kogu kool.
Imesid ei juhtu. Peame olema väga kannatlikud, et haridussüsteem muutuks.“

„Ma luban, et püüan kahe nädala jooksul oma lastele mitte öelda, kuidas asjad peavad olema, vaid lasen neil katsetada ja eksida,“ ütles Toomas Tamsar konverentsipäeva lõpuks. Ka täiskasvanud peavad oma hoiakuid muutma, leides paraja tasakaalu laste iseseisvuse julgustamise ja turvatunde pakkumise vahel.

„Kui õpilased on kord juba klassiruumi kokku tulnud, on see hullult suur ressurss,“ ütles Uku Lilleväli, Tartu ülikooli ettevõttemajanduse üliõpilane. „Õpetajad võiksid seda ressurssi julgemini kasutada.“

Autor on TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: