Rauno Vinni: paigallend
Aasta lõpp on lähedal ja käes on kokkuvõtete tegemise aeg. Kolmapäeval toimus pressikonverents, kus võimuerakondade juhid andsid aru valitsuse kaheksa kuu edusammudest. Täna on poliithooajale tagasivaatamine igati kohane ettevõtmine.
Tagantjärele tarkus on teatavasti täppisteadus ja kui kooli mõõdupuud laenata, siis võiks valitsust tubli koolipoisi kombel hindega „kolm“ premeerida. Viie palli süsteemis tähendab see rahuldavat tulemust. Valitsuse senised saavutused ei ole head ega suurepärased, sest mitmed põhimõttelised probleemid vinduvad endistviisi edasi. Valdav osa valitsuse tegevusprogrammi 621-st punktist on alles täitmisel. Teisest küljest ei oleks ka hinne „mitterahuldav“ päris õiglane, sest valitsus võib raporteerida nii mitmegi põhimõttelise otsuse vastuvõtmisest. Näiteks sotsiaalmaksu langetamine ühe protsendi võrra aastaks 2018 on küll väike samm inimkonnale, aga suur samm valitsusele. Ka paljud väiksemad täitevvõimu töövõidud ei mahu ajalehtede esikaantele, aga muudavad elu-olu siiski paremaks. Vähemalt kübemekese võrra.
Siia ongi koer maetud – väikeste sammude haaval elu edendamine on küll vajalik, kuid ühiskonna proovikivid on täiesti teisest kaalukategooriast ja eeldavad läbimurdelisi lahendusi. Valitsuse tegevuskava täitmise aruande kohaselt on 4% tegevustest tehtud, lausa 90% on täitmise faasis ja ainult mõni protsent ülesannetest hilineb. Töö käib justkui suure hooga. Teisalt tekib küsimus, et kas pisikeste ülesannete kallal rassimine ikka aitab meil maandada näiteks demograafilistest trendidest tulenevaid riske või ergutada majanduskasvu?
Viimasele küsimusele ei saagi täie kindlusega vastata, sest elu pole vaid must ja valge. 90ndate menubändi Best B4 hiti refrään jätkub tõdemusega – ära küsi miks, vaevalt vastust ma tean. Poliitelu seletamisel on tantsuansambli sõnum, et elu koosneb pigem halltoonidest, omal kohal. Õigus on neil, kelle arvates koalitsioon ei ole midagi suurt korda saatnud, sest edusammud ongi nääklemiste varju jäänud. Teisest küljest on valitsus ka mõnedes pika perspektiiviga küsimustes nagu julgeoleku tugevdamine ja majandusarengu toetamine ka üht-teist ette võtnud.
Valitsusliidu aastabilansi aktiva poolele saabki kirjutada alles algusfaasis olevad reformid nagu riigi- või tööhõive reform või otsused, mis rakenduvad mõne aja pärast, näiteks mõned madalapalgaliste toimetuleku meetmed. Kritiseerida saab nende reformide ettevalmistamist ja elluviimise kavasid. Kahelda võib isegi valitsuse meetmete otstarbekuses. Kuid põhimõtteliselt on poliitikud ju tegelenud valimistel saadud mandaadi rakendamisega, nii hästi või halvasti kui oskavad.
Aastaaruande passiva poolel on kevadised koalitsiooniläbirääkimised, mille suletus andis hoogu valitsusleppe sisu kriitikutele. Seejärel tekitas vastuolulisi arvamusi maksumuudatuste pakett ja sotside koalitsioonileppe muutmise kampaania. Segadust kroonis pikaleveninud rändekriis. Valitsuse loidus pagulaskriisi lahendamisel oli aasta suurim tööõnnetus. On mõistetav kui kindla informatsiooni puudumisel ei saa inimestele fakte jagada ja konkreetseid lubadusi anda. Kuid riigimehed peaksid sellisel juhul eeskujuks olema oma väärtuste deklareerimisega. Meie riigijuhtide soov hoida madalat profiili lõi soodsa pinnase pooltõdede levimisele ja ühiskondlike vastuolude süvenemisele. Õnneks muutusid tipp-poliitikud sügisel aktiivsemaks ja arutelu tase kogu ühiskonnas sai veidi positiivsema noodi.
Koalitsiooni järgmise aasta väljakutse on kõikumalöönud kodanike usalduse taastamine. See on reformidega jätkamiseks hädavajalik. Tarvis on lõpetada avalikud sõnalahingud. Teiseks peaks valitsus õppima prioriteetide seadmist. Üks esimesi virtuaalelu uurijaid Howard Rheingold on sõnastanud kaks meie ajastu kuldreeglit. Reegel number üks – pane tähele, mis toimub! Reegel number kaks – tähelepanu on piiratud ressurss, seega pane tähele, mida sa tähele paned! Sõnum on selles, et üksikküsimustele asemel tuleb vaadata suurt pilti ja poliitikud peaksid hoolikalt valima kuhu oma energia suunata.
Muidugi on kaugete murede lahendamine keeruline, sest poliitikatsükkel kestab ju vaid neli aastat ja valitsused reeglina veel lühemalt. Kuid küsimus on ka tahtes. Toon ühe veidi ebatraditsioonilise näite Rootsist – Eesti ülemerenaabrite peaminister lõi aasta tagasi strateegilise arengu ministri tööposti. Nn tulevikuministri ametikohta täidab 70-aastane Kristina Persson. Tema ülesanne on täita nö valvekoera rolli ja jälgida, et ministrid arvestaksid oma otsustes kaugemat tulevikku. Tulevikuministri juures on kolm strateegiarühma, mis tegelevad töötamise tulevikuga, rohemajandusega ja rahvusvahelise koostööga. Strateegilise arengu ministri värbamise ajendiks oli lihtne tõdemus – et Rootsi oleks ka homme konkurentsivõimeline, on täna tarvis ebapopulaarseid otsuseid teha.
Kolmapäevasel pressiüritusel lubasid ka meie juhtpoliitikud, et vajalikud reformid ja tegelikud muutused seisavad veel ees. Liidu tervis olevat hea ja võistlus käivat vaid maailmavaadete vahel. Kui koalitsiooni uue riigieelarve menetlemise ajal äge viiruspuhang ei taba, siis võib seda lubadust ehk isegi tõsiselt võtta. Imelugudesse tuleb ju uskuda, eriti jõulude ajal! Aga juhuks kui imet ei sünni, siis võiks valitsus tagavaravariandina ka ise sihtidesse ambitsiooni ja tegudesse vunki lisada. Paigalseis on igatahes tagasiminek. Seepärast tegutsegem, seltsimehed!
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar