Anu Viltrop: pagulased – kelle asi? ({{commentsTotal}})

Anu Viltrop.
Anu Viltrop. Autor/allikas: erakogu

Maailm saab alguse meist endist. Isegi kui arvame end olevat sarnased ja kandvat samalaadseid väärtusi, vaatame maailma ikka omaenda silmadega. Paljuski sõltub meist endist seegi, millisena näeme maailma enda ümber.

Mul on valus kuulata, kui Eestimaad peetakse vaeseks ja õnnetuks. Minu meelest on see väga eriline maa, võrreldes kõigi paikadega, kus olen käinud ja mida näinud. Me laulsime end iseseisvaks tilkagi verd valamata. Siin on ilus loodus ja palju metsa. Üldjuhul jätkub meil puhast vett joogiks ja majapidamiseks.

Ma julgen lapsed õue mängima saata ning hommikul kooli tõtanud õpilased jõuavad turvaliselt õhtuks koju. Mina naisena saan ise otsustada, kes ma olen ja kuidas ma elan. Palgad tasapisi tõusevad ning tööpuudus pole ammu olnud nii madal kui praegu. Kuigi me olevat kinnised ja tõsised, märkan enda ümber palju hoolivust ja heatahtlikkust.

Kiire auto, toredad sõbrad, kindel töö, asjatundlik perearst, vankumatud väärtused, armsad lapsed ja valgustatud kodutänavad. Meie turvalisus sõltub sellest, kuidas end harjumuspärases keskkonnas tunneme. Me elame ju pisikeses omaloodud minikeskkonnas, kus end hästi tunneme.

Küllap on meie ellu mingil määral vaja rutiinisutsakaid ja kindlat raamistikku, muidu tekib tunne, et me ei kontrolli oma elu. Ka politsei on mõistnud, et turvalisus algab kogukonnast ja kõige olulisem on ennetustöö.

Oleme tasapisi harjunud, et palju sellest, mis toimub meie ümber, on meie endi teha. Praegu peame kohanema eluga, kus harjumuspärane on pea peale keeratud.

Pariisi teavad meist paljud, ehk oleme istunud just neis samades kohvikutes ning nautinud caffe au lait’d. Huvitaval kombel ei puuduta meid niisama rängalt plahvatused Beirutis või Belgradis ega igikestvad sõjad Somaalias või Sudaanis. Kui Venemaa lennuk Siinai poolsaarel alla kukkus, leidus parastajaid üle maailma.

Viimasel ajal on meid kimbutanud mitmed vastakaid tundeid tekitavad uudised: kooseluseadus, tervet Euroopat vapustanud pagulaskriis. Avalik arvamus lõhestab end mõnuga. Oleme poolt või vastu, erapooletuks jäämisel pole kohta.

Me otsekui unustame, et nii, nagu meil on õigus valida sõnu ja väljendada oma mõtteid, on meil ka vastutus selle eest, mida räägime. Vabadus on vastutus, sõnavabadus tähendab, et tuleb oma sõnade eest seista. Me ise loome endale väärtusi, keskkonda, ühiskondlikke norme. Kes muu, kui mitte meie ise?

Praegu on reaalsus see, et Euroopasse valgub sadu tuhandeid põgenikke ja lõppu ei näi tulevat. Arutletakse, kui palju inimesi peab Eesti vastu võtma, uudistes näidatakse ebasümpaatseid kaadreid, kuidas põgenikud taovad rusikaga vastu rinda, tõstavad lapsi kilbiks ette ja nõuavad oma õigusi.

Me mõistame hukka nende liiga kallid telefonid, liiga korralikud riided ja liigse rahulolematuse. Nende rändeteed Euroopas tähistavat prahihunnikud ja laga. Pariisis juhtunu otsekui õigustaks meie nördimust.

Psühholoogid teavad rääkida, et ühiskonnas toimuvale on tegelikult lihtne seletus: muutused tekitavad hirmu. Tugev vastuseis muutustele on sageli tingitud senisest juurdunud kindlustundest. Meile ei seletata, me ei saa aru ja mitme riigi praktikas on palju hoiatavaid näiteid, mis põhjustavad kõhedust. Kui sõjapõgenike motiive ei mõista, on vastuseis kerge tekkima.

Samal ajal kui inimmassid mööda maailma amokki jooksevad, tajume meie siin Eestis võimalike pagulaste tulekut rünnakuna eestluse, meie kultuuri, traditsioonide ja genofondi vastu. See tundub ohtlik ja selle vastu tuleb ilmtingimata võidelda.

Paradoksaalsel kombel näib, et pagulasoht on sillutanud teed eestlaste ja venelaste seni kohati konarlikule lõimumisele. Ühine vaenlane liidab ning ei-hääl on ikka jõulisem, kõlavam, tugevam.

Samas on ju inimlik hädalisi aidata. Ka meie lähedased on olnud põgenikud maal, kuhu neid ei oodatud ega tahetud. Jah, muidugi oli maailm siis hoopis teistsugune, sõda oli teine, polnud Facebooki ega mobiiltelefone. Kuid ajastust hoolimata on sõda koletu, halastamatu ja kurnav ning selle eest põgenemine on ju ometi inimlikus plaanis arusaadav. Eriti siis, kui põgeneja ei saa enam isegi aru, kelle poolt või vastu tuleks sõdida või olla.

Küllap on olemas teatud risk, et sõjapõgenike seas võib ka Eestisse jõuda õnneotsijaid ja terroriste, kuid see ei õigusta Eesti lukkupanekut. Ka vastutuleva võõrapärase välimusega inimese peksmine ei lahenda probleemi. Pigem on asjakohaste ametiasutuste teha ja vastutada, et tulijate taustakontroll oleks piisav ja meile tuleksid need, kest tõesti sõja eest pakku läinud.

Kümned ametnikud teevadki iga päev tõsist tööd, et määratleda ümberpaigutatavatega seonduvad tegevusplaanid ja vastutusvaldkonnad.

On tähtis, et põgenikud ei jääks abita ja et nendega tegeldaks. Tasapisi hakkab selguma, kuidas Eestisse jõuda võivad inimesed leiaksid siin elukoha, kuidas toimuks keeleõpe ja kuhu lapsed kooli saaksid.

Pragmaatikud räägivad, et kogu Euroopa, sealhulgas Eesti, vajab lisatöökäsi, sest majandus peab kasvama ja sotsiaalsüsteemi üleval pidama. Kuigi Eestisse saabuvate põgenike kvoot on suhteliselt pisike, võib väikses kogukonnas ka üks inimene, üks pere tavapärase elukorralduse täiesti segi lüüa. Hetkel tundub, et kohalik inimene, vastuvõttev kogukond peab ise toime tulema oma tunnete, mõtete ja hirmudega. Kuidas siis iseennast aidata, et turvatunne ei kaoks ning sisserändajast ei saaks automaatselt probleem?

On asju, mida me ei saa muuta. Meie võimuses ei ole lõpetada sõdu ega mängida üle suurte poliitikute pea. Võime vaielda, kas suurriikide sekkumispoliitika on konfliktiriikides olnud mõttekas või mitte. Aega ja tehtut tagasi keerata ei saa.

Keskendume sellele, mis on meie võimuses. Eestit lukku pannes ja vastuseisu levitades külvame negatiivseid tundeid kõikidesse, lisaks endale ka oma (ajutistesse) külalistesse. Marginaliseerumise ja radikaliseerumise oht on suurem siis, kui me ei lase tulijaid oma ellu sisse ning jätame nad omapead. Parem ütelgem tere, tundkem huvi, küsigem küsimusi ja saagem tuttavaks. Võõrad on iseloomutu hall mass, tuttaval inimesel on elulugu, tunded ja mõtted.

Tänapäeva maailm on pidevas muutumises. Ei saa garanteerida, et homme oleks nii, nagu oli eile. Aga mis siiski oleks, kui alustaks lihtsast harjutusest: naerata võõrale inimesele tänaval. Mille algus see olla võib?

Arvamuslugu on Ühisnädala artiklitesarjast "Kes vastutab kogukonna turvalisuse eest?"

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: