Nagu selgub Tartu ülikooli laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringust, on seksuaalvägivallakogemusest kellelegi rääkinud küll veidi enam kui pooled vastanutest, kuid politsei, sotsiaalpedagoogi, õpetaja või psühholoogi asemel räägitakse esmalt sõbra ning seejärel ema või õe-vennaga, kirjutab Postimees.

Täiskasvanu poole pöörduvad väga vähesed, seda peamiselt häbi ja süütunde tõttu ehk noored kardavad vanemaid kurvastada või arvavad, et neid ei usuta.

Justiitsministeeriumi tellitud uuringust selgus, et ligikaudu kolmandik 15–19-aastastest noortest on oma elu jooksul kogenud vähemalt ühte seksuaalse ahistamise juhtumit, peamiselt käperdamist ja alasti eksponeerimist.

Võrreldes 2003. aastal tehtud samasuguse uuringuga seksuaalvägivalla esinemises suurt erinevust ei ole, veidi on vähenenud vaid füüsiline vägivald ning veidi enam võib märgata poiste seksuaalvägivallajuhtumeid, kuid tõenäoliselt neid mitte ei esine rohkem, vaid poisid on muutunud teemast teadlikumaks ja oskavad seksuaalset vägivalda ära tunda.

"Seksuaalne väärkohtlemine lapse- või noorukieas jätab inimese ellu sügava jälje, mis võib viia väga tõsiste tagajärgedeni inimese psüühikale. Seetõttu on väga oluline selliseid juhtumeid ennetada ja õppida juba väärkoheldud lapsi paremini aitama. Uuringu tulemused on vajalik sisend selliste ennetustegevuste planeerimiseks ja elluviimiseks,“ ütles justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõunik Brit Tammiste.

Seksuaalvägivalda on kogenud iga kümnes noor ehk viis protsenti on olnud sunnitud seksuaalvahekorras ning tüdrukud on võrreldes poistega oluliselt rohkem seksuaalset väärkohtlemist kogenud ehk vastavalt 47 protsenti ja 19 protsenti, teatas justiitsministeerium ERR-i uudisteportaalile.

Uuringu üks autoreid, Tartu ülikooli soouuringu lektor Kadri Soo rääkis, et ebameeldivaim seksuaalvägivalla juhtum toimus enamasti siis, kui noor oli 15−16aastane.

"Toimepanija oli sellistel juhtudel peamiselt meessoost 16−17-aastane või alles täiskasvanuks saanud tuttav või praegune/endine poiss-sõber. Kaheksa protsenti oli kogenud vägivalda pereliikme või sugulase poolt, 18 protsenti juhtudel oli vägivallatsejaks võõras isik," märkis Soo.

Seksuaalsel väärkohtlemisel võib olla tõsine mõju noore emotsionaalsele heaolule ning väärkohtlemist kogenud noored tundsid end väärkohtlemist mittekogenutega võrreldes enam õnnetult, masendunult, tõrjutult ja pinges ning neil esines rohkem unehäireid, nad muretsesid enam ning tundsid tuleviku suhtes abitust.

Seksuaalset väärkohtlemist kogevad rohkem noored, kelle vastu on varem kodus kasutatud vaimset või füüsilist vägivalda ning kelle vanemate suhted on vägivaldsed. Samuti suurendab väärkohtlemise kogemise tõenäosust vanemate vähene osavõtlikkus lapse käekäigust. See tõukab noort inimest otsima tähelepanu ja lähedust väljastpoolt kodu.

Uuring viidi läbi eelmisel aastal justiitsministeeriumi tellimusel Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadlaste poolt. Viimane võrreldav uuring viidi Eestis läbi enam kui 10 aastat tagasi.

Uuringu eesmärk oli saada ülevaade laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise levikust Eestis ehk kui palju lapsi ning noori seksuaalse väärkohtlemisega kokku puutunud on, millised on väärkohtlemise ohvriks sattumise riskitegurid, kas ning kellele lapsed endaga juhtunust räägivad ning mida saaksime teha selleks, et seksuaalset väärkohtlemist senisest paremini ennetada.