Erle Loonurm: tee terrorismini ehk emotsionaalne Molotovi kokteil kui tänapäeva ohtlikem relv ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Erle Loonurm on ERR-i toimetaja.
Erle Loonurm on ERR-i toimetaja. Autor/allikas: erakogu

Kas pidev ohutunne ongi meie uus reaalsus, küsib Prantsusmaal elav Erle Loonurm oma arvamusloos ning toob kahe mõtleja kaudu esile ebaõigluse-, ülekohtu- ja kättemaksuhimuseguse tunnetekokteili kui ühe meie aja suurimatest ohtudest.

Prantsusmaa ühiskonnas algas uus aastaring veel vana järellainetuses: satiirilehe Charlie Hebdo toimetuses toime pandud tapatalgutest möödus 7. jaanuaril aasta ning 13. veebruaril sai novembrikuistest terrorirünnakutest kolm kuud. 2015. aasta kvalifitseerub õigusega šokiaastaks.

Rahumeelne heaoluühiskond peab hakkama saama argipäevaga, kus oht ja uudised uutest terrorirünnakutest on osa igapäevaelust. Euroopa on terroristide tegevusest silmnähtavalt vähemalt ühe sammu maas. Kas pideva ohutundega elamine saabki meie uueks reaalsuseks?

Punane tuli Lääne väärtustele

Ühe aasta jooksul pole proovile pandud mitte üksnes prantsuse ühiskond, vaid rünnaku alla on sattunud Lääne väärtused laiemalt. Alustades sõna- (ja ajakirjandus)vabadusest, jätkates rünnakutega politseinike, korrakaitse, usu ja rassi pihta ning lõpetades novembris katsega kultuurse hedonistliku noorte põlvkonna suu lukku panna.

Samuti selgus hiljem, et ISISe sõdalastel oli plaanis rünnata ka Lääne-Pariisis asuvat La Defense’i linnaosa – ehk ala, kus asub pealinna finantskeskus. Ehk teisisõnu oli ISISel plaan ka Lääne kapitalistlikule maailmale oma sõnum saata.

Šokeerivad rünnakud, mida äärmusrühmitus ISIS järjekindlalt Prantsusmaal organiseerib, said jätku ka sellel aastal: 7. jaanuaril, aasta pärast Charlie Hebdod, ründas 18. linnajao politseijaoskonda mees, kes enda sõnul tegutses ISISe nimel ning kes paberite järgi resideerus Saksamaal immigrantide pagulaslaagris. Lisaks haavas Marseille’s noor keskkooliõpilane samuti ISISe nimel juudist õpetajat, kes kandis kipa’t.

Selle aasta algus on ehmatanud ka uudistega naiste ahistamisest pagulaste poolt mitmes Euroopa linnas. Prantsuse esseist, kirjanik ja naisõiguslane Marcela Iacub on nimetanud massiahistamisi uueks terrorismi vormiks1. Tõepoolest, kui peaks selguma, et muu hulgas Saksamaal, Rootsis ja Austrias aset leidnu taga olid organiseeritud jõud, siis illustreeriks need Lääne naiste seksuaalsust kui üht järgmist sihtmärki. Kui peakatetega mosleminaised on Euroopas tänapäeval osa inimeste poolt nähtud kui diskrimineeritud vähemus, siis vägistajate sõnum on nad eeskujuks seada.

Nii et siit järjekordne küsimus – kas oleme tunnistajateks seksuaalterrorismile kui uuele terrorismi vormile?

Tsivilisatsioon, mis tunneb end alaväärsena, alandatuna ja on vastamisi omaenda suutmatusega leida koht teiste väärikate tsivilisatsioonide seas, reageerib frustratsiooni ja vägivallaga.

Bataclani põlvkond ja langevad maskid

13. novembril oli üks terroristide sihtmärke Bataclani kontserdiaal, kus mängis USA rokkansambel The Eagles of the Death. 90 ohvrit nõudnud veresaun jätab märgi maha aga terve ühiskonna mõttemudelitesse.

Mida tähendab üks põlvkond? Mis eristab üht generatsiooni teisest? Eristab märgiline sündmus, mis jääb punase joonena ”eilse” ja ”tänase” vahele. Eestis räägime ju tihti näiteks laulva revolutsiooni lastest.

Prantsusmaal on üks põlvkond nüüd juures: Bataclani põlvkond. Terroristid võtsid sihikule kontserti väisanud publiku – valdavalt nooremapoolsed kultuursed inimesed, kosmopoliidid, peamiselt heal elujärjel, keskklassi kuuluva intelligentsi. Avatud mõttemaailmaga noored, kes esindavad tänapäeva n-ö tolerantset Prantsusmaad. Noored, kes armastasid elu nautida, reede õhtul klaasi veini taga sõpradega nädala sündmusi arutada, teatris ja kontsertidel käia.

Ajaloolase ja kirjaniku Marc Ferro sõnul on meie aja suurim oht ”ülekohtu, ebaõigluse ja kättemaksuhimu tooniga tunnete plahvatusohtlikkus”.

Raskused ühendavad ja eriti veel niivõrd traagilised rünnakud. Rasked hetked tõmbavad ka maskid eest. Mis nägu on siis tänapäeva Prantsusmaa?

10. jaanuaril kogunes tuhandeid inimesi ühtsuse marsiks, et mälestada aasta möödumist Charlie Hebdo tulistamisest. Aasta tagasi, 11. jaanuari marssis sama terrorirünnaku järgselt Pariisis koos üle 1,5 miljoni inimese, mis on läbi ajaloo suurim rahvakogunemine Prantsusmaal.

Loosungitega ”Je suis Charlie”, ”Je suis juif”, ”Je suis policier” (Ma olen Charlie, juut, politseinik) andsid inimesed terroristidele sõnumi, et rünnates Charlie Hebdo ajakirjanikke, toidupoe Hyper Cacher omanikku ja kliente ning politseinikke, ründasid nad samaaegselt kõiki Prantsusmaa kodanikke ning neid ühendavat väärtust – vabadust.

Globaliseeruvas ühiskonnas, kus riigipiirid järjest vähem tähtsust omavad, tõstab pead identiteedi küsimus. Rahvuslik identiteet – sõnapaar, mida veel mõni aeg tagasi seostati pigem kohaliku paremäärmusliku erakonna Rahvusrinde (Front National) valijatega – on leidnud tee pea kõikide prantslaste sõnavarasse, muutudes väärtuseks, mis aitab rahval keerulisi hetki ületada. Nüüd on riigis tihtipeale näha lehvimas Prantsumaa trikoloori. Patriotistlike tunnete väljanäitamine ja hümni laulmine väljaspool näiteks spordisündmusi pole enam häbiasi.

Frustratsioon kui jõuallikas, mineviku taak kui eneseväljendusviis

Kogu sellele vägivallalainele peab üritama ka mingisugustki seletust leida. Religioonifilosoof Abdennour Bidar iseloomustab tervet islami tsivilisatsiooni kui ”kogu maailma tsivilisatsiooni haiget osa”, mille puhul ISIS on vaid ”haiguse kõige raskem sümptom”2. Ta räägib tsivilisatsioonist, kus puudub demokraatia ning mille puhul kogu maailm on kahetsusega tunnistajaks Araabia kevade läbikukkumisele (kui välja arvata Tuneesia katsetused sillutada demokraatlikku teed). Tsivilisatsioonist, mille eesotsas marsib uhkelt ISIS, ”viies üht usku kindlal sammul ennasthävitavalt suitsiidi poole”.

Need on karmid sõnad, eriti kõlades araablasest filosoofi suust, kuid tõenäoliselt on mehel ka ainuõige positsioon kritiseerimaks midagi, mille keskelt ta ise on tulnud ja mida läbi-lõhki tunneb.

Islami tsivilisatsioon on omaenda ülimalt arhailiste reeglite köidikutes ning see omakorda väljendub seninägematus ja pimestavas vihas kõige vastu, mis sümboliseerib vabadust – ehk siis Lääne ühiskonda. Bidari sõnul on islamikultuur üles ehitatud domineeriva ja alluva suhtele ning usk tähendab seega absoluutset allumist jumalale (kujutage seda ette Lääne ühiskonnas, mille alustala on juba mitme aastasaja vältel olnud üksikisiku vabadus). Ja see on nagu doominoefekt, mis maad halvab: inimesed alluvad religioossetele seadustele, usklikud usujuhtidele, naised alluvad meestele.

Bidari sõnul on üks viha kulminatsioone eesmärgistatud tegevuses inimesed üksteise vastu üles ässitada: mitte-moslemid moslemite vastu, kodanikud poliitilise klassi vastu, kes ”pole suutelised meid kaitsma”.

Bidar arvab ka, et islami tsivilisatsiooni näol on tegemist on klassikalise näitega kogukonnast, kes ei suuda leida endale kohta kaasaegses maailmas, end moderniseerida, ajaga kaasa minna. Ja küsimus ei ole selles, nagu oleks vaja unustada oma juured ja muuta islam millekski uueks. Vastupidi – igasugune elujõulisus tähendabki oma ajaloo ja juurte tundmist, oma jõu hindamist ja suutmist seda kaasajastada. Just nimelt ajaga kaasas, ühes taktis, käia ning mitte sellest maha jääda. Aga tsivilisatsioon, mis tunneb end alaväärsena, alandatuna ja on vastamisi omaenda suutmatusega leida koht teiste väärikate tsivilisatsioonide seas, vastab frustratsiooni ja vägivallaga.

Ajaloolase ja kirjaniku Marc Ferro sõnul on meie aja suurim oht justnimelt ”ülekohtu, ebaõigluse ja kättemaksuhimu tooniga tunnete plahvatusohtlikkus”.3 Ja seda tendentsi märkame üha enam ja enam niinimetatu teise põlvkonna sisserännanute seas. Seda tunnevad need noored, kes Põhja-Aafrika koloniseerimise tulemusena tänasel päeval Prantsusmaal elavad. Kuigi nad ise otseselt koloniseerimisega seotud ei ole, on nende tunded – see seletamatu miski, mis sees närib – vägagi olemas.

Ferro loob seose ka Ida-Euroopa nende maadega, mis nõukogude okupatsiooni ikkes olid. Veel tänapäevalgi on ka paljudel neil, kellel otsest seost Venemaaga pole, selle maaga vägagi konkreetne ja tugev tunnetuslik seos, mis ajaloolase kirjeldusel on ”legitiimne, kuid…plahvatuslik”.

On üsna selge, et aeg ei ole see kõige mõjuvam ravim nende ”tunnete” rahustamiseks. Ja seega on suure tõenäosusega üks olulisemaid väljakutseid praegusel ajal just nimelt see, kuidas leida viis suhestumiseks ja suhtlemiseks ümbritseva maailma, kultuuride ja poliitiliste jõududega tänasel päeval, siin ja praegu, vabadena mineviku emotsionaalsetest kombitsatest. Et see ”uus reaalsus” võimalikult ohukauge oleks.

1 Marcela Iacub, Libération, kolumn ”Ideed”, 16.-17. jaanuar 2016

2 Abdennour Bidar, Libération, 16 november 2015, artiklis « C’est la communion, l’unité du 11 janvier qui vient d’être visée » ( « See on 11. jaanuari ühtsus, mida sihiti »)

3 Marc Ferro, Télérama, 19. jaanuar 2016

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: