Rain Kooli: üks lühike aastapäevakõne ehk mis teil viga on?
"Sina, kes sa käid ja kuulutad, et Eesti riigil pole mõtet, rahval pole tulevikku ning keel ja kultuur on nagunii hingusele määratud; sina, kes sa seletad nii neile, kes jaksavad, aga peamiselt neile, kes ei jaksa kuulata, et nõukogude ajal oli elu kordades parem; sina, kes sa fantaseerid sellest, milliseid koledusi teha ”rahvavaenlastega” (ehk tegelikult inimestega, kelle vaated, teod või hakkamasaamine sulle isiklikult ei meeldi) – mis teil viga on?!" küsib ERR.ee peatoimetaja Rain Kooli.
Iseseisvuse väljakuulutamise Suure Aastapäeva, ümmarguse 100ni on veel kaks aastat aega. Kuid natuke justkui suure tähtpäeva ootuse varjus on tasahilju kätte jõudnud üks teine, ütleme siis ümmarguse asemel natuke… nurgelisem tähtpäev.
Neil päevil 25 aastat tagasi tähistati Eesti iseseisvuspäeva – meie ametlikus kõnepruugis natuke suurustlevalt vabariigi aastapäeva – viimast korda ilma… teatud mõttes ilma peo peakangelase endata. Ilma selleta, mida tarkuse kõrval tuleb kindlasti tunnistada ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad – ehk priiuseta. Möödus ju 25 aastat tagasi 24. veebruar viimast korda meie senises ajaloos ilma reaalse iseseisvuseta.
Poole aasta pärast, 20. augustil veerandsaja aasta eest, oli see taas olemas. Ükskõik kui õnneliku juhuse või sihikindla töö, visaduse või vedamise tõttu oli see meile kätte langenud. Sealt edasi polnud kellegi muu kui meie teha, kas ja kuidas seda hoida.
Nende 25 aasta jooksul on tehtud palju. Tehtud lapsi, plaane, vigu, ära, loodetust rohkem ja unistatust vähem. Tehtud inetult ja ilusalt, end aegamööda teistele tõestades ja ennastki üllatades.
Nende 25 aasta jooksul on tehtud ka palju sõnu. Osa sõnadest on olnud vajalikud, nagu vaimne vundament, millele ehitatakse tegude korrused. Need sõnad on püstitanud eesmärgi, loonud sihid ja aidanud vahedat vaadet ning jonnakat jätkusuutlikkust väljendades neid sihte mööda eesmärkideni jõuda.
Osa sõnadest on samuti olnud vajalikud, kuigi need pole olnud nii ilusad ja võib-olla isegi otseselt eesmärgi täitmisele suunatud. Need karmimad, kritiseerivamad sõnad on olnud nagu vasar, millega kopsitakse kerkivaid seinu ja talasid, ühendusi ja kaitsekihte. Nende eesmärk on olnud selgitada välja varjatud murdekohad, nõrkused ja saatuslikuks saada võivad saamatused. Et ehitatu ühel hetkel mõne vääratuse pärast kokku ei kukuks.
Ja siin on need sõnad, mida tuleb pidada meie ühist ehitusprojekti solkivaks hallituseks, majavammiks, mis teeb haigeks nii inimesed kui ehitatu. Sõnad, mis ei aita luua, ehitada ega proovile panna, vaid ainult mürgitada, masendada, ja maha lammutada. Sõnad, mis pole eesmärgipüstitus ega kestlik kriitika, vaid nüri irin.
Sina, kes sa käid ja kuulutad, et Eesti riigil pole mõtet, rahval pole tulevikku ning keel ja kultuur on nagunii hingusele määratud – päriselt? Sina, kes sa seletad nii neile, kes jaksavad, aga peamiselt neile, kes ei jaksa kuulata, et nõukogude ajal oli elu kordades parem – tõesti? Sina, kes sa fantaseerid sellest, milliseid koledusi teha ”rahvavaenlastega” (ehk tegelikult inimestega, kelle vaated, teod või hakkamasaamine sulle isiklikult ei meeldi) – tegelikult ka?
Mis teil viga on?!
Loomulikult on meie rahval, kultuuril ja kindlasti riigilgi oma puudused. Aga kui on, siis tuleneb see lihtsast tõsiasjast, et nii meie rahvas, kultuur kui ka tegelikult riik on elav organism, paljude elavate organismide sümbioos.
Mina isiklikult ei soovi enam kunagi tagasi 20. sajandi utoopiatesse, mis sõnades said alguse sellest, et vabadus kuulutati perspektiivituks, inetuks ning ebamoraalseks ning ja idee poolest sellest, et kõiki vigu kõrvaldades on võimalik luua täiuslik, veatu ühiskond.
Miski elav ja loomulik ei ole kliiniliselt steriilne ja utopistlikult plekitu. Elage sellega!
Elagem sellega!
Vabalt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar