Omavalitsused ei suuda invatakso teenust pakkuda
Alates käesoleva aasta jaanuarist jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse muudatus ütleb, et sotsiaaltranspordi ja sealhulgas invataksoteenus on kohaliku omavalitsuse korraldada. Samas tuleb aga välja, et omavalitsused ei suuda seda teenust pakkuda, sest ühelt poolt pole teenusepakkujaid, teisalt pole neil ka raha, et seda teenust osta.
Kui palju on Eestis inimesi, kes vajavad sotsiaaltransporti, pole täna sotsiaalministeeriumi andmeil teada, kuid üks on kindel - abivajajatele tuleb omvalitsustel teenust pakkuda, kas vastavat teenust sisse ostes või seda ise korraldades. Seejuures tuleks silmas pidada, et teenusepakkujad ei saaks valla sotsiaaltöötajad, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Tekkinud olukord on aga hoopis vastupidine.
"Tulebki välja nii, et enamus aega kulubki inimeste vedamiseks /.../, see on ikkagi suur ajakulu," ütles Värska valla sotsiaalnõunik Merike Tein.
"Ma möönan, et see olukord on küll tekkinud, kus näiteks puudega inimene, kes vajab igapäevaselt tööle käimist, ei saa seda teha, sest sotsiaaltöötaja ei saa seda igal hommikul ja igal õhtul teha. See on probleem," tõdes sotsiaalministeeriumi sotsiaalhoolekande osakonna nõunik Tõnis Vaik.
Väikevaldades pole lahendus ka teenuse sisseostmine, sest ühelt poolt pole selleks raha ja teisalt pole seda ka kohapeal kelleltki osta. Nii tellib Värska valdki näiteks invatransporti äärmisel juhul.
"See teenus on meile kallis. Kui me tellime Põlvast, siis on transpordikulu juba Põlvast Värskasse sõitmisega väga suur," selgitas Tein.
Hädas pole aga ainult väikekohad. Näiteks öeldakse Põlva vallas, et kui neil poleks ettevõtjat Ants Väärsit, kes pakub Põlvas juba neljandat aastat sotsiaaltranspordi teenust, oleksidki nad väga keerulises olukorras.
"Jah, teenusepakkujaid ei ole, me korraldasime ju hanke ja hankes osalejaid oli täpselt üks," ütles Põlva valla sotsiaalosakonna juhataja Helen Metsma.
"Mina alustasin seda sellepärast, et oma üleelamised olid, küll oli kunagi ratastool, siis käisin seitse aastat tagasi vähki ravimas, 40 korda Tartus kiiritamas ja siis arst palus, et mõtle midagi ja nii ma mõtlesin ja alustasin invatranspordiga," selgitas Väärsi.
Just neil põhjustel pakub Väärsi oma teenust sisuliselt heategevusena, mis tähendab, et saadav tulu katab sõidukitega seotud kulud. Olgugi, et see on Väärsi vabtahatlik valik, on ka temal omad mured - tahaks aidata küll, ent üle 600 000 läbi sõitnud masinapak vananeb.
Nii on ta asunud läbi kodulehekülje aitameantsulaidata.ee annetajate abiga koguma raha uue invabussi ostmiseks. "Ma teen suure kummarduse kõigile, kes on mulle annetanud ja teise kummarduse, kes soovivad annetada, kõigile suuremad tänusõnad," ütles ta.
Väärsi suguseid on aga ainult üks, mistõttu jääb küsimus, mis saab ikkagi neis kohtades, kus pole teenusepakkujaid või raha, et teenust osta.
"Kohalik omavalitsus peab ära organiseerima selle abi, inimest abita jätta ei saa, seega kas tuleb leida mingi alternatiivne võimalus," ütles Vaik.
Toimetaja: Merili Nael