Oot, mis mõttes poliitikas, võib nüüd nii mõnigi lugeja küsida. On ju sihtasutuse põhikirja järgi selle eesmärk "seista kristlikule õpetusele tuginedes perekonda, moraaliseadust, inimväärikust ja -õigusi ning omandit austava traditsioonilise ühiskonnakorralduse ja Euroopa kultuuripärandi kaitsmise eest kõigis ühiskonnaelu valdkondades”. Kus siin on poliitika?

Kuid siiski on. Poliitika tähendab ka meil Eestis juba tükk aega palju enamat kui lihtsalt erakonnapoliitikat. Iga huvigrupp, iga meelsusasutus või maailmavaateline organisatsioon, kes nii jõulisel moel püüab mõjutada Eesti poliitikat nagu SAPTK seda teeb, on Eesti poliitika subjekt, poliitikas tegutseja.

Eriti kui see tegutseja omab veel lähedasi vaimseid sidemeid mõne reaalse erakonnaga – ning SAPTKi juht Varro Vooglaid on selgesõnaliselt öelnud, et ”Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna parlamenti pääsemine annab põhjust rõõmustada”.

Kusjuures selles, et üks maailmavaateline sihtasutus poliitikas tegutseb, pole midagi halba. Otsapidi on see ju kõik osa selles kodanikuühiskonnast, milleni jõudmisest Eestis nii kaua räägitud on.

***

Nagu öeldud, on sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks olnud minu jaoks oma olemuselt üks sümpaatsemaid poliitikas tegutsejaid. Eelkõige seetõttu, et taoliste usundi- ja aategruppidega on kõik üldjuhul üsna selge. Selle maailmavaade ja seisukohad on olnud klaarid, eestkõnelejate esinemine alati väljapeetult viisakas ning juhi Varro Vooglaiu diskuteerimis- ning eneseväljendusoskus üks Eesti paremaid. Lisaks on võinud Vooglaiu kohta ka alati öelda, et ta elab, nagu õpetab – olles isiklikult eeskuju sellest ideaalist, mille poole kõik tema hinnangul peaksid pürgima.

Mulle isiklikult võivad ju SAPTKi tõekspidamised tunduda liiga jäigad, aga see pole takistanud sümpaatia tundmist n-ö puhta põllega poliitikategemise vastu.

Nüüd aga on sellele põllele justkui ilmunud üks plekk. Kui tume, on veel natuke vara öelda, aga plekk siiski.

Läinud nädala lõpus esitles sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks enda tellitud uuringut. Uuringut, milles uuriti Eesti elanike arvamust otsedemokraatia kohta. Uuringut, millest selgus, et 82 protsenti Eesti elanikest pigem soovib rohkemat otsedemokraatiat näiteks rahvahääletuste näol.

Olgu öeldud, et ka otsedemokraatia vastu ei ole mul vähimatki. Ma pole küll jõudnud päris lõplikule seisukohale, aga kaldun pigem toetama presidendi otsevalimist ning senisest enamaid vähemalt nõuandvaid rahvahääletusi.

Kommenteerides ETV saates ”Terevisioon” uuringu tulemusi, leidis SAPTK-i juht Varro Vooglaid, et Eestis ei ole toimivat demokraatiasüsteemi, kuna demokraatia oma algses tähenduses tähendab rahvavõimu ehk rahva võimalust langetada vähemalt olulisi otsuseid. Ühesõnaga – Vooglaid positsioneeris end selgelt võimalikult suure demokraatia eestseisjana.

Kus aga on see plekk põllel, mida ma mainisin?

Lugu selline, et pisut vähem kui aasta tagasi, 2015. aasta märtsis Õhtulehele antud intervjuus möönis Varro Vooglaid, et tema lemmikvalitsemisvorm on sugugi mitte demokraatia, vaid hoopis... valgustatud monarhia. Ta lisas samas intervjuus, et ”demokraatia on rajatud täiesti vildakatele alustele. Isegi laps saab aru, et nii ei saa ühiskond toimida. Demokraatia lähtub inimeste võrdsuse ideest, mis on illusioon, sellist asja ei ole olemas. /-/ Nüüd järsku lähtume demokraatlikus süsteemis aga eeldusest, et kõik inimesed on oma õigustelt ja võimalustelt võrdsed valitsema riiki!”

Samast selgub, et Vooglaiu hinnangul võiks Eestit valitseda „parimate valitsus ehk aristokraatia“.

„Seadusi teeksid kõige väärikamad, ausamad, intellektuaalselt võimekamad inimesed, kes oma loomu poolest on kutsutud olema valitsejad.“

***

Ajakirjanduse üks ülesannetest on leida otsuste ja võimu teostajate või selle teostamise mõjutajate tegudest ning sõnadest seda, mis logiseb, on vasturääkiv või valelik. Olenemata sellest, millisesse leeri nad kuuluvad.

Varro Vooglaid on viimasel ajal positsioneerinud end suurema otsedemokraatia ja tõelise rahvavõimu eestseisjana. Samas on ta pikas isiklikus intervjuus korduvalt seisukohal, et demokraatia kui selline on vildakas, kuna inimesed pole võrdsed ega vääri võrdseid oluliste otsuste langetamise võimalusi.

Mina näen siin selget vasturääkivust – välja arvatud muidugi juhul, kui seda rahvavõimu läheks vaja ainult selleks, et võimule aidata Vooglaiu mainitud aristokraatia. Või valgustatud monarh.