Suhtekorraldaja näpunäide, kuidas pärismaalasel aju välja lülitada

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mihkel Kunnus Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Ühes „Futurama“ osas oli meeldejääv episood. Üks üsna talumatu iseloomuga seelikütt oli otsustanud kauni naispiloodi kohtingule tirida. Ta teadis, et traditsiooniline lähenemine päädiks kindla ei-ga ja seega lähenes loovamalt.

Ta astus selle kauni naispiloodi juurde ja tegi ettepaneku minna seistekümmend korda välja. Pakkumine oli pöörane ja pärast pikka tingimist lepiti kokku vist pooleteise kohtingu peale. Kui vaadelda seda kui kompromissi, siis keskteest – kolmekümne viiest kohtingust – on asi kaugel. Naispiloot võiks lausa rõõmustada kuivõrd palju rohkem ta kallutas n-ö kompromissi oma kasuks.

On ju poolteist korda tema tahtmisele ehk nullile kõvasti lähemal kui teise tahtmisele, seitsmekümnele. Ja selline lühinägelik võidurõõm situatsiooni sees võib juhtida tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et kogu situatsioon tervikuna on täiesti absurdne. Absurdne on see aga ainult mõistuslikule pilgule. Mõjustamispsühholoogiana toimib see suurepäraselt. Ja igasugused suhtekorraldajad on varmad just selliseid mehhanisme ära kasutama.

Kujutluspilt mingi sündmuse realiseerumisest – see võib olla nii hirmutav kui ihaldusväärne – tekitab nii tugeva afekti, et see jätab täielikult tagaplaanile selle sündmuse realiseerumise tõenäosuse. Näiteks taoline mehhanism paneb kartma lennusõitu. Lennuki alla kukkumine on nii kohutav ja fataalne asi, et selle realiseerumise imeväike tõenäosus ei tule arvesse. Iga kord ,kui istume autosse, riskime oma eluga suurusjärke rohkem, aga see ei loe. Mõistus on siin abitu. Samuti on lotovõidu tõenäosus kaduvväike, aga kujutlus miljonivõidust on nii ahvatlev, et paneb selle unustama.

Asi ei pea olema ka sugugi nii, et kas realiseerub või mitte, kõik või mitte midagi. Piisab suuna valikustki. Näiteks kurikuulus valimislubadus viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Puhtmõistuslikult vaadatuna on see täiesti debiilne loosung, aga vahet pole, kujutluspilt on sedavõrd köitev. Ja ei pea ju siis viie hulka jõudma, jõuaksime poolelegi teele, oleks vägev.

Jah, mõistuslikult debiilne, aga ei maksa unustada, et see erakond võitis valimised. Inimesed läksid valimiskasti juurde nagu see naispiloot kohtingule.

Sarnaselt toimib ka hirmus stsenaarium. Massimmigratsioon Eestisse oleks tõesti nii kohutavate tagajärgedega, et kujutluspilt sellest lülitab mõistuse täiesti välja ning selle realiseerumise olematu tõenäosus ei tule enam arvesse.

Hiljuti sattus meediasse paar sarnast juhtumit, mis tunduvad samuti liiga totrad, et olla juhuslikud. Üks neist oli Eesti Ringhäälingute Liidu juhi Toomas Vara artikkel 27. veebruari „Eesti Päevalehes“, mis nö hoiatas, et kui alkoholireklaam keelustada, siis alkoholitarbimine võib hoopis suureneda ja seda eelkõige just noorte seas. Põhjendused olid aga sedavõrd mõistusevastased, et on raske uskuda, et need võiksid olla antud antud juhtiv-isendi siira mõttetöö viljadeks, mitte aga suhtekorralduslik projekt.

Toomas Vara ütleb seal, et kui alkoholi reklaam meedias keelata, siis, tsiteerin: „-alkoholitootjad subsideerivad vabanevate vahendite arvelt muid turundustegevusi, sealhulgas kolib reklaam alternatiivsetesse meediakanalitesse;
- kõige konkreetsemalt keskendutakse hinnakonkurentsile ehk hinnakampaaniatele, mille tulemusel keskmine alkoholitoodete hind jaemüügis alaneb permanentselt;“ ja „Pikk jutt lühidalt – kõige eeltoodu, aga eelkõige madalama hinna tõttu on suur oht, et alkoholitarbimine pärast reklaami keelustamist hoopis suureneb ja seda eelkõige just noorte hulgas, kes on hinnatundlikumad ja vastuvõtlikumad mittepeavoolumeedias levivatele uutele ja/või varjatud turunduskampaaniatele“.

Niisiis, kui jätame alles võimaluse reklaamida alkoholi meedias, siis alkoholitootjad jätkavad oma nürimeelses tuimuses ja ärilises juhmuses oma raha tagumist sellese ebaefektiivsesse kanalisse, aga kui sellele ebaefektiivsele kanalile takistus panna, siis keeravad kõrvele ja nende müügiefektiivsus kasvab. Hoidku jumal selle eest! Ärge häirige neid juhmakaid oma juhmuses, muidu koperdavad kohe millegi efektiivsema otsa!

Teine näide on Katrin Lusti reporteritöö TV3-s ja Õhtulehes fosforiiditeemadel. Need olid kohati lausa haigelt tegevalt rumalad ja ebakompetentsed – näiteks, tsiteerin, „erinevalt põlevkivist, mis on sisuliselt taastumatu loodusvara, on fosforiit väetise tooraine ja taimede kasvatuseks ülioluline“. Aga põhimine muster oli ikka see, et maalitakse nii peibutav kujutluspilt, et selle realiseerimise olematu tõenäosus jääb täiesti kõrvale.

Minnakse lausa selliste konkreetsusteni, et räägitakse parimast arvutist igale kooliõpilasele, aastaringsest suusamaratoni rajast jne. Ning Eesti pole mitte Euroopa rikkaimate riikide top viies vaid veelgi kõrgemal, võrdluseks tulevad ka Katar ja Araabia Ühendemiraadid.

Nende luulude kõrval tundub isegi kunagine Reformierakonna valimisloosung mõõdukas.

Tsiteerin ta telereportaaži kokkuvõtet :“Nii endine peaminister Tiit Vähi kui teadlane Alvar Soesoo väidavad kui ühest suust, et selle maavara mitte ärakasutamine oma rahva hüvanguks on kuritegu.“
Jah, alustada tuleks ikka seitsmekümnest kohtingust. Kui õndsust ja rikkust ei saa, siis vähemasti kuriteo saaks ära hoida.

Muide, täiesti võimalik, et viimane tsitaat on täpsemgi kui planeeritud. Et Tiit Vähi ja Alvar Soesoo väidavadki ühest suust. Ühe ja sama suhtekorraldaja suust.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel

Toimetaja: Priit Luts

Allikas: Vikerraadio kommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: