Väikevaldade murekoht: kohustus pakkuda invatransporti, kuid napib teenusepakkujaid ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Sellest aastast on sotsiaal- ja invatransporditeenuse korraldamine kohalike omavalitsuste ülesanne, kuid omavalitsused on probleemi ees: neil pole teenusepakkujaid ja napib ka raha. See on seadnud surve alla just maapiirkonnad.

82-aastane Heino Pehlak on tragi vanahärra, kes saab siin Koidu talus oma asjadega iseseisvalt toime. Kui tekib aga vajadus Võrru sõita, on tal hädasti vaja transporditeenust.

„Raskusi on bussi peale minekiga ja nii ta ei ole too elu nii. Jahhh,“ märgib Heino Pehlak „Aktuaalsele kaameraga“ rääkides.

Siinkohal ulatab Heinole abikäe Mõniste valla sotsiaaltöötaja Janyka Vellak.

„Ongi nii, et kui inimene seda tõsiselt vajab siis ta pöördub sotsiaaltöötaja poole ja kui mul on vähegi võimalik, siis ma ka nendega sõidan.“

Kui seni on valla sotsiaaltöötajad sellised sõidud ära teinud heast tahtest, siis 1. jaanuarist kehtima hakanud uus sotsiaalhoolekande seadus teeb need kohustuslikuks. See ütleb selgelt: omavalitsused peavad tagama inimestele sotsiaal- ja invatranspordi. Ning pidades silmas tööhõivereformi, siis vajadusel kasvõi puudega inimese igapäevase transpordi tööle või haridusasutusse.

Paradoksaalselt näitavad aga maakondlikes arenduskeskustes tehtud sotisaalvaldkonna kaardistamistööd, et omavalitsustel üle Eesti on kõige keerulisem pakkuda just seda teenust

„Probleem on see, et see teenus on väga kallis. Ja ta on kallis sellepärast, et vahemaad hajaasustusega piirkondades on suured, sellele kulub väga palju aega,“ ütleb Võrumaa Arenguagentuuri sotsiaalvaldkonna projektijuht Kadri Kangro.

Mõniste valla sotsiaaltöötajal kulus eelmisel aastal ainuüksi inimeste sõidutamisele Võrru ja tagasi 384 tundi ehk 48 tööpäeva.

„Kõrgharidusega sotsiaaltöötajad peavad väga sageli osutama transporditeenust ehk see ei ole nagu mõistlik ressursside kasutamine,“ nendib Kadri Kangro

Tuleb ka välja, et uus seadus ei lubagi seda teenust tegelikult sotsiaaltöötajatel pakkuda. „Inimeste veoteenust peab ikkagi osutama selleks ettenähtud isik, et sotsiaaltöötaja kindlasti ei ole selleks inimeseks,“ ütleb Kangro.

Sotsiaalministeeriumi sõnul ei saa see olla aga põhjus, miks teenust mitte osutada. Ehk kui sotsiaaltöötaja ei tohi seda teha, siis tuleb tööle võtta inimene, kes tohib.

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Tõnis Vaik loodab, et kohalikel omavalitsustel on tahet oma inimesi aidata ja ka oma eelarvesse vastavad vahendid planeerida.

Vaik rõhutab, et ka riik toetab omavalitsusi sotsiaaltoetuste ning teenuste osutamisel toetusfondi kaudu 2,9 miljoni euroga. Mõniste vald sai tänavu sellest summast 17 394 eurot.

„Selle raha eest juba pragu läheb kuskil ligikaudu 14 000 meil puuetega laste hooldaja toetuse maksmiseks,“ selgitab Janyka Vellak.

On tekkinud olukord, kus omavalitsused ütlevad, et neil pole raha riigi poolt neile pandud kohustuste täitmiseks.

Vellaku sõnul pole piisavalt raha, et võtta tööle autojuhti või inimest, kes abivajajatega sõidaks. „Ei ole ju ka maakonnas neid teenuse osutajaid, et me seda teenust saaksime sisse osta.“

Väikevallad pole oma mures üksi, sest ka Võru linna sotsiaalosakonnas mõeldakse, kuidas edaspidi hakata pakkuma Võrus sotsiaaltransporti.

Teisisõnu on valik: kas hakata pakkuma teenust ise või leida koostööpartner. Samas tuleb aga välja, et ka abivajajate hulk pole väiksemates omavalitsustes nii suur, et üht ettevõtjat ära toita.

Võru linna sotsiaaltöö spetsialisti Eve Breidkasi sõnul pole näiteks Võru linnas pakkuda selle töö peale täiskoormust. „Kui aasta jooksul on 89 sõitu, siis see saaks olla selline väga väike koormus.“

Ja kuna seni on aidatud vaid neid, kes ise abi küsinud, siis pole ka enamikus omavalitsustes tegelikult teada, kui palju üldse on inimesi, kes vajavad sotsiaal- ja invatransporti.

Mõniste valla sotsiaaltöö spetsialist Janyka Vellaku hinnangul kasvaks taotlejate ja soovijate arv, kui inimesed saaksid sellisest teenusest teada. Nii nähaksegi ühe võimaliku lahendusena nii öelda üle-maakondliku teenuse pakkujat.

„See on tõenäoliselt üks esimesi teenuseid, mis kindlasti võiks olla maakonnapõhine,“ nõustub Eve Breidkas.

Natuke toimib selline süsteem juba Põlvamaal, kus sotsiaaltransporditeenust osutab ettevõtja Ants Väärsi, aga temalgi tuleb tihti kokkupõrgata suhtumisega, et raha sotsiaal- ja invatranspordi korraldamiseks pole.

„Nad ütlevad tõesti, et meil eelarves raha ei ole ja me ei saa sind kuidagi võtta, aga kui eelarve on koostamisel, ma ei tea kas nad unustavad mind ära või midagi on sellist asja,“ selgitab invataksoteenuse pakkuja Ants Väärsi.

Koer on aga maetud hoopis omavalitsuste veendumusse, et sotsiaaltranspordi korraldamine oma sotsiaaltöötajatega on neile odavam kui selle teenuse sisseostmine. Mõnistes tehtud arvutused räägivad aga muust.

Janyka Vellak ütleb, et praegu tuleb kilomeetri hind 0,45 senti. Kui sellele arvestada juurde autokulu ja ka kaotatud sotsiaaltöötaja töötundide kulu, siis võiks seda teenust sisse osta, aga teenuse osutajaid pole.

Neile piirkondadele, kus tõesti teenuse osutajaid polegi, pakub sotsisaalministeerium lahendust Euroopa Sotsiaalfondi rahaga, mis võimaldab omavalitsustel juba kevadest taotleda raha näiteks sotsiaal- ja invatranspordi korraldamiseks.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: