Meego Remmel: on's suitsiiditerroristidel voorusi või märtritel väärtusi? ({{commentsTotal}})

Meego Remmel.
Meego Remmel. Autor/allikas: Peeter Langovits/Postimees/Scanpix

Äärmusi võrreldes võib öelda, et radikaliseerunud islamivõitlejate narratiiv jutustab hirmust, alistusest ja vägivallast, radikaalse Jeesuse järgimise narratiiv aga usust, lootusest ja armastusest. Samas panevad Talibani ja ISISe või Ema Teresa ja Martin Luther Kingi lood küsima, milliseid väärtusi peaksime meie järgima ja missugust narratiivi peaks jutustama meie elulugu, märgib kristlik eetik Meego Remmel oma arvamusloos.

Iga terroriakt on sümbolsõnum. Eriti sümboolse sõnumina levis üle maailma ülestõusmispühade aegu kogunenud kristlaste surmasaatmine Lahore linnapargis Pakistanis.

Islamirühmitus Jamaat-ul-Ahrar tegi jõuga selgeks, et koraani järgimisel Muhamedi vaimus ei saa leppida evangeeliumi järgimisega Jeesuse vaimus. Ollakse lepitamatus sõjas. Pühasõdalasena ennastohverdavalt hukkunud islamivõitleja tappis ja haavas sadu inimesi ja kümneid lapsi. Kristlik kogukond sai juurde hulga märtreid, kes surmati ja surevad veelgi haavadesse, kuna tunnistasid avalikult oma usku Jeesusesse ja tema surnuist ülestõusmisse. On's kristlike märtrite vooruslikkuse esiletoomine ehk islamistlike suitsiiditerroristide voorus?

Mis on voorused?

Nüüdisaegse vooruseetilise mõtlemise reformaator on šoti filosoof Alasdair MacIntyre. Tema raamat „Kelle õiglus? Milline ratsionaalsus?“ näitab kujukalt, et mida ühes traditsioonis võidakse pidada vooruseks, võib teises traditsioonis olla sootuks pahe, et mitte öelda – surmapatt. Voorusi tõlgendatakse ja arendatakse lähtudes mingist väärtustraditsioonist.

Mis siis on voorus? Voorused on teatud isikuomadused, mis võimaldavad midagi hästi sooritada. Näiteks heaks õpetajaks kujuneda ja oma õpetajatööd hästi teha. Samas sõltub ettekujutus hea õpetaja olemisest teatud traditsioonist ja selle väärtuste sotsiaalsest praktikast. Islamistlikke terroriste väljaõpetavate õpetajate vooruslikkust võidakse seostada isikuomaduste ja ühiselu praktikatega, mida näiteks Jeesust õpetajana järgivas kristlikus õpetustraditsioonis ja õpetajaskonnas ebainimlikuks, paheliseks ja pattulangenuks nimetataks. Ja vastupidi.

Väärtused avalduvad narrratiivides

Tõelised väärtused avalduvad mitte sõnades, vaid tegudes. Elulugu jutustab tegelik(ustatut)est väärtustest. Äärmusi võrreldes võib öelda, et radikaliseerunud islamivõitlejate narratiiv jutustab hirmust, alistusest ja vägivallast. Radikaalse Jeesuse järgimise narratiiv jutustab usust, lootusest ja armastusest. Samas panevad Talibani ja ISISe või Ema Teresa ja Martin Luther Kingi lood küsima, milliseid väärtusi peaksime meie järgima ja missugust narratiivi peaks jutustama meie elulugu?

Igal traditsioonil on tavaliselt oma autoriteettekstid. Islamivõitlejad tõlgendavad ja viivad ellu koraani tekste otsesõnu: „Uskumatud tahaksid, et ka teie oleksite uskumatud ja nendega ühetaolised. Seega ärge otsige sõpru nende hulgast enne, kui nad ei ole rännanud välja Jumala teele. Kui nad ei võta kuulda teie kutset, siis rünnake ja tapke neid, kus iganes neid kohtate. Ärge võtke nendest kedagi sõpradeks ega abilisteks.“ (4:89) „Teie,usklikud! Ärge võtke sõpradeks juute ja kristlasi, nemad sõbrustavad üksteisega. Kui mõni teist nendega sõbrustab, on ta üks nende hulgast. Tõesti, Jumal ei juhi halbu inimesi õigele teele.“ (5:51) „Tõesti, mina olen koos teiega. Olge siis abiks usklikele! Ma täidan uskmatute südamed hirmuga. Raiuge neil pead maha ja sõrmed otsast.“ (8:12) „Jumala teel peavad võitlema need, kes lunastavad endale tulevase elu selle maa hinnaga. Sellele, kes võitleb Jumala teel ning kas tapetakse või ta võidab, anname me väga suure tasu.“ (4:74)

Radikaalselt Jeesust järgival piiblilugemisel ei saa mööda vaadata tingimusteta armastusekäsust: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:43-48) „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ (Jh 13:34-35)

Ausalt, taoliste väärtuste ja neist jutustavate autoriteet(tekst)ide radikaalsus ei näi mõõdukat kompromissi võimaldavat. Tegelikult tuleks ju muutuda – radikaalselt – nende väärtuste nägu. Kes otsib tolerantsemat keskteed, peab vastama ka küsimusele, kas ja milliste väärtuste nimel oldaks ise valmis elama ja surema.

Valgustusajast on väärtustatud vabadust. Voltaire oli radikaal arvamusvabadusvõitlejana: „Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda.“ Kui söandame samamoodi toimida, leiame varem või hiljem, et kellegi või millegi vabaduse nimel tuleb omaenda vabadust ohvriks tuua. Kelle või mille nimel oleksime valmis seda tegema? Ja miks?

Väärtuste ja vooruste lõimumine

Kui mu isa pidi usu pärast nõukogudeaegsest Tartu ülikooli arstiteaduskonnast välja visatama, püüdis toonane dekaan teda enne veel veenda oma usku avalikult maha salgama ja teiste ees tunnistama, et ta kirikus enam ei käi. Ise tehku, mida heaks arvab. Kui noormees siiski kinnitas, et ta ei saa anda lubadusi, mida ei täida, kehitas parteilane õlgu ja kostis: „Mul on tõesti kahju, et te niivõrd naiivsete veendumuste nimel ülikoolis õppimisest loobute.“

Minus kasvatas isa lugu mitte niivõrd kahjutunnet, kuivõrd austust ja lugupidamist. Temast kujunes eeskuju. Isa elu(lugu) veenis rohkem kui argumendid, millega tema elu(lugu) kritiseeriti. Pereisa väärtuste ja vooruste kooskõla ületas totalitaarateistliku ideolooogiarežiimi usuvõõrutusprogrammi. Küsimus polnud teatud usutunnistuse lausetes, vaid kogu ta isiksust ja elu tervikuks lõiminud mõtete, sõnade, tegude ja tegematajätmiste ühtsuses ja koosmõjus.

Tänapäeva eetikas kasutatakse kõlbeliselt tervikliku vooruslikkuse iseloomustamiseks võõrsõna integriteet (ingl integrity). See tähendab niisugust inimest või inimkooslust, kes ei ela kaksikelu või mitmikku, vaid kehastab ja arendab oma voorusi oma väärtuste järgi. Näiteks eeldab kestlikku abielu väärtustav paarisuhe vastastikku kehastatud truuduse voorust. Muidu kaotaks abielu oma väärtuse ja jätkusuutlikkuse.

Programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus“ eesmärk on toetada ühise väärtusruumi kujunemist Eestis ning aidata kaasa selliste hoiakute kujunemisele, mis on isikliku õnneliku elu ja ühiskonna eduka toimimise aluseks,“ ütleb riiklik väärtusprogramm „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2015–2020“. Vaevalt saab sedagi teostada pööramata tähelepanu vastavatele voorustele.

„Programmi fookuses on põhikooli ja gümnaasiumi riiklikes õppekavades sõnastatud alusväärtused, mis jagunevad üldinimlikeks väärtusteks (ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu) ja ühiskondlikeks väärtusteks (vabadus, demokraatia, austus emakeele ja kultuuri vastu, patriotism, kultuuriline mitmekesisus, sallivus, keskkonna jätkusuutlikkus, õiguspõhisus, solidaarsus, vastutustundlikkus ja sooline võrdõiguslikkus).”

Väga hea. Püüan ka ise selle programmi nõukogu liikmena väärtusarendusele kaasa aidata. Siiski sõnastab programm ka selge väärtusprobleemi: „Väärtustega seoses on üks suuri proovikive lõhe deklaratsioonide ja tegelikkuse vahel – sõnade ja tegude lahknevus.” Kas ja kuidas on võimalik seda lõhet ületada?

Teoretiseerimisest ei piisa. Vaja on praktikaid ja praktikuid kinnitamaks, et ollakse tõepoolest valmis teatud väärtuste nimel vooruslikult elama. Ja isegi surema, kui vaja. Nagu suri mu isa noorpõlves unistus saada arstiks. Aga sündis elulugu, kus avaldus ja arenes tema integriteet. Hiljem talle omistatud elektroonikainseneri kutse ja patent ning vaimulikutöö ja õpetaja kutsumus poleks desintegreeritud eluloos avaldunud.

Sarnaseid isasid ja emasid, lasteaiakasvatajaid ja õpetajaid, koolijuhte ja noortejuhte, treenereid ja mentoreid, arste ja insenere, vaimulikke ja vaimult suuri inimesi ongi vaja integriteeti kehastama. See tähendab isiksusi, kes elavad seesmiselt ja väliselt terviklikku elu. Olgu avalikkuses tuntuks saades või tundmatuks jäädes. Elumuutev on see, kui nende elu jutustab väärtuste ja vooruste lõimumise lugu.

Psühholoog ja organisatsiooninõustaja Henry Cloud tunnistab oma raamatus „Integriteet. Julgus kohata tegelikkuse väljakutseid“, et „kui inimesed on reaalselt nartsissistlikud või tahavad välja paista rohkem kui nad tegelikult on või saada imetletud otsekui nad oleksidki täiuslikud, siis pole võimalik neid järgida ega usaldada.“ Ehk aitab see meidki paremini vahet teha väärtustel ja voorustel, mis iseloomustavad terroriste või märtreid, aga veel enam meie enda elu ja tervet ühiskonda.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: