Prantsuse ajaloolane: endasse sulgumine Euroopat probleemidest ei päästa
Brüsseli plahvatuste järel jätkub arutelu selle üle, miks ja kuidas on ikkagi võimalik, et Euroopas sündinud ja kasvanud, Prantsusmaa või Belgia passiga kodanikud on võimelised selliseid tegusid toime panema. Milline on elukeskkonna ja milline religiooni roll? ETV saade "Välisilm" küsis neid küsimusi hiljuti Eestis käinud tuntud Prantsuse immigratsiooni- ja rassismiuurijalt, ajaloolaselt Yvan Gastaut´lt.
Pariisis ja Brüsselis korraldatud terrorirünnakute seoses kerkib 2 suuremat küsimust: noorte sisseränne ja selliste noorte lõimimine, kes on sisserännanute järeltulijad ja pärit Prantsumaa, Belgia ning ka muu Euroopa suuremate linnade sellistest linnaosadest, mille üle võimudel kontroll sisuliselt puudub.
Sisserännanute laste teemadel on Prantsusmaal räägitud juba 30 aastat, mil tõusis päevakorda selliste linnaosade radikaliseerumine ja sellega kaasnev oht ühiskonnale. Avastati, et lõimumine nii Prantsusmaal kui ka Belgias on läbi kukkunud. Mingil määral on läbi kukutud ka hariduses, kodanikuks kasvatamisel, sest need radikaliseerunud noored, kes nüüd ISIS-ega kaasa on läinud, on prantslased ja belglased, sündinud ja saanud oma hariduse Prantsusmaal või Belgias.
Tegelikult on need noored Prantsumaa ja Belgia enda kodanikud. Eestiski on räägitud Lääne-Euroopa suurlinnade linnaosadest, kuhu isegi politsei ei julgevat minna. Sellised jutud on kogu Euroopas väga levinud, aga sugugi mitte kõik ei usu neid jutte. Täpselt sama levinud on ka seisukoht, mille kohaselt mõningates linnaosades elavad küll sisserännanud, kuid nad on kohalikega segunenud. Prantsusmaal elavad neis asumeis ka tavalised prantslased.
Nice' ülikooli kaasaegse ajaloo uurija Gastaut' sõnul ei tasu ohtu sugugi otsida aga tingimata neist linnaosadest. Juba Pariisi rahutused 11 aasta eest näitasid, et oht ei peitu ainult agulis. Džihadist võib elada ükskõik kus. Turist tunneb ennast nii Pariisis kui Brüsselis turvaliselt, turvatunne võib kaduda suvalisel ajahetkel ja ükskõik kus, ka kõige toredamas paigas nagu Pariisi puhul kontserdisaalis või kohviku terrassil.
"Ei tohi aga üldistada. Represseerimine ei ole põhjendatud kindlasti kõikide moslemite puhul, tuleb teha vahet radikaliseerunute, pühasõdalaste ja Süüriasse minejate vahel ning kindlasti ei tohi võtta seisukohta, mille järgi kujutavad moslemid endast Prantsusmaale ja Belgiale avalikku ohtu," lausus ajaloolane.
Linnaosade kihistumisega on välja tulnud aga üks põhilistest probleemidest - elamispind. Võimudele on sisserännanute majutamine kaua palju peavalu tekitanud ja seda pole siiani lahendatud. Eraldamine tekitab nende linnaosade elanikes kõrvalejäetuse tunnet. Gastaut' peab oluliseks, et põgenikke ja sisserännanuid ei kardetaks.
Prantsusmaa ja Euroopa on vastu võtnud hulgaliselt põgenikke, on olnud palju põgenikelaineid. Eriti pärast I maailmasõda. Suured sisserännanute lained kohanevad ja moodustavadki lõpuks selle ühiskonna, milles suurem osa Lääne-Euroopast elab. Ka Prantsusmaa ühiskond koosneb suuresti kohanenud sisserännanutest. Küll on aga Prantsusmaa kasutanud Süüria, Eritrea, Liibüa ja Tuneesia põgenike vastuvõtmisest keeldumisel argumenti, et sisserännanute seas on terroristid ja need on ohuks ühiskonnale. Terrorism ei imbu riiki koos sisserännanutega, see saabub teisi teid pidi, väidab Gastaut.
"Endasse sulgumine probleemidest ei päästa. Tuleb jääda avatuks ja tuleb leida vahendeid, et põgenikke vastu võtta," märkis ta.
Gastaut' tunnistas, et Prantsusmaa ja ka teised Euroopa riigid on lõimimisel teinud vigu. Vigadest võib eeskätt õppida seda, et pagulastel peab olema väärikas elu ja teadmine, et neil on nii õigused kui kohustused ja reeglid, millele tuleb alluda. Vastuvõtjariik peab tagama väärika elumiinimumi vähemalt selles ulatuses, et põgenikud saaksid õppida ja tööd teha, eriti tuleb mõelda laste hariduse peale.
Just laste kodanikuks kasvatamine kujundab homse ühiskonna, seda ka Eestis. Prantsusmaale saabunud esimese pagulaspõlvkonna lastel ja lastelastel on Prantsusmaa kodakondsus, kuid neil on jäänud topeltidentiteet. Paljudel on jäänud ka sidemed oma etnilise kodumaaga.
Esimene sisserännanute põlvkond on ennast sisse seadnud, tööd leidnud ja elanud oma elu ära, nad on alati olnud vastuvõtjamaale väga tänulikud. Seda osa ühiskonnast enamasti näha ega kuulda ei ole. Nad teevad hästi tööd ja nad avalikult sõna ei võta. Nende lastel ja lastelastel aga on praeguse kodumaa vastu hoopis segasemad tunded, eriti kui nad on omal nahal rassismi või diskrimineerimist tunda saanud. See tekitab trotsi, vastuseisu.
Seepärast on nende noorte tee äärmuslusse eriti hästi sillutatud. Eestlastele paneb Prantsusmaa ajaloolane ja rändeuurija aga südamele, et me oleme küll erinevad riigid, kuid osa Euroopast. Seepärast on vaja ühtset arusaama sellest, mis Euroopa on, millised on Euroopa põhiväärtused, kes oleme meie selles.
Gastaut julgustab eestlasi vaatama kaugemale oma rahvusest, oma riigist ja saama aru, et me oleme loonud Euroopa, millel on ühised väärtused. "Euroopa Liidu jaoks on ka väga tähtis jõuda kokkuleppele, aga ei pea olema ühtsel meelel. EL peab aru saama, kes on sisserännanu, kes on sõjapõgenik, kes poliitilistel, kes majanduslikel põhjustel tulnud."
Sisserännanutest suurem probleem on see, kui Euroopa riigid hakkavad üksteise järel piire kinni panema ja sulguma, taganema neist kokkulepetest ja väärtustest, mis on üles ehitatud pikaaegselt ja suure vaevaga. Sisserännanutest on Euroopa lagunemine või ühtsuse puudumine ohtlikum, sest see võiks tuua esile järjekordseid marurahvuslikke ja äärmuslikke ideid.
Prantsusmaal on näha, et nii vasak- kui ka paremäärmuslased sooviksid Euroopa Liidust lahku lüüa. Et suure töö ja vaevaga kerkinud ühtse Euroopa hoone nüüd ei variseks, võiks meie ühine eesmärk Gastaut' arvates olla ühine pagulaspoliitika. Seda eesmärki saavutada pole aga kindlasti mitte lihtne.
Toimetaja: Laur Viirand