Reformierakonna (RE) toetus on heitlikum – aprillis oli see kahe protsendi võrra madalam kui märtsis, kuid ikkagi suurem kui aasta alguses (17%) või eelmisel aastal keskmiselt (19%). Küllap sõltub toetus peaministrierakonnale suuresti sellest, kui meelepärane on valitsuse tegevus konkreetsel küsitlusperioodil kodanikele olnud.

Keskerakonna stabiilselt kõrge toetusprotsent võib selles erakonnas küdevat sisekonflikti arvestades tunduda üsna ootamatu, kuid sellele võib leida loogilise seletuse. Ehkki Edgar Savisaar armastab mõelda, et Keskerakonna kõrge reitingu ainsaks garandiks on tema isik, ei ole see nii – Keskerakonna toetajate seas on kindlasti ka neid, kes elavad kaasa hoopis Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Jüri Ratase, Enn Eesmaa, Toomas Vitsuti ja teiste erakonna esimehe valimistel Kadri Simsoni selja taha koondunute tegevusele.

Kui need inimesed erakonnast lahkuksid, kahaneks ka erakonna reiting – olen selles kindel. Seetõttu on lepituse otsimine ja erakonna ühtsuse hoidmine, mida erakonna aukohus on viimastel nädalatel üritanud käivitada, väga oluline valijate suure toetuse säilitamiseks.

Kolm järgmist erakonda eelistuste pingereas - Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) ja Vabaerakond - on aasta algusest peale olnud praktiliselt võrdse toetusega. Ehkki ka seekordses küsitluses jäävad toetuse erinevused statistilise vea piiridesse, saame nad siiski omavahel järjestada: EKRE-t toetab 14 protsenti, sotsiaaldemokraate 13 ja Vabaerakonda 12 protsenti valijaist.

EKRE näib hõivavat erakondade edetabelis üha kindlamalt kolmandat positsiooni, samas kui Vabaerakonna ja sotsiaaldemokraatide reiting püsib juba mitmendat kuud paigal. IRL on endiselt parlamendierakondade seas vähima toetusega – 7 protsenti.

Mõna aja eest tekitas avalikkuses suurt furoori MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi poolt levitatud pressiteade, mille kohaselt EKRE toetus tõusis Brüsseli terrorirünnakute nädalal Reformierakonnaga võrdseks (nende uuringust selgus, et Keskerakonda toetas siis 26%, Reformierakonda 20% ja EKRE-t 19% valijatest, Vabaerakonna ja SDE toetus oli 11% ning IRL-il 7%). Ka selle küsitluse tehniliseks teostajaks oli Turu-uuringute AS, kuid küsitlus viidi läbi veebiküsitlusena.

Veebiküsitluses osalevad aktiivsemad kodanikud

Ehkki ka veebiküsitlus tagab valimi sotsiaaldemograafilise esinduslikkuse, on sellele vastajad poliitikast keskmiselt enam huvitatud ja aktiivsema eluhoiakuga. EKRE on meie veebiküsitlustes saanud alati pisut suurema toetuse kui tavapärastes näost näkku meetodil läbi viidud küsitlustes.

Kui vaadata aprilli omnibussküsitluse tulemusi, siis avaneb seal küllaltki huvitav pilt erinevate erakondade toetajate poliitikahuvist. Et parlamendierakondade valijad on valijaskonna keskmisega võrreldes poliitikast rohkem huvitatud, on muidugi ootuspärane, kuid eriti kõrge on poliitikast huvitatute osakaal riigikogu kahe uustulnuka - EKRE ja Vabaerakonna – valijate seas. EKRE valijaist on poliitikast väga või mõningal määral huvitatud 82 protsenti, Vabaerakonna valijaist 79 protsenti (valijaskonnas keskmiselt on see arv 66 protsenti).

Kui aga vaadata, millised on poliitikast väga huvitatud valijate erakondlikud eelistused (selliseid valijaid oli 13 protsenti kõigist valimisõiguslikest kodanikest), tuleb ilmsiks eriti põnev asjaolu: EKRE toetus on selles vastajate grupis Keskerakonnaga võrdselt 24 protsenti. Näiteks Reformierakonna poolt hääletaks poliitikast väga huvitatud valijatest vaid 14 protsenti.

EKRE toetus jätkab lihtsate lahenduste najal aeglast kasvu

Ei saa eitada, et EKRE toetus on visalt, aga kindlalt ülesmäge rühkinud ning ehkki matemaatiline statistika ei luba nende toetust kahe lähima konkurendi – Vabaerakonna ja SDE – ees veel oluliselt suuremaks hinnata, on toetustrend selgelt tõusev ning praeguses ühiskondlikus õhustikus on olemas kõik võimalused, et seda veelgi suurendada. Sellele aitavad kaasa mitmed sisepoliitilised probleemid, millele võimukoalitsioon ei soovi piisavalt tähelepanu pöörata ega avalikkusega neil teemadel avameelselt kõnelda, ent millele EKRE-lased otsekui käisest lihtsaid ja löövaid lahendusi pakuvad.

Vaadates EKRE toetuse tõusu, on üsna veider, et just EKRE parlamendifraktsioon esitas hiljuti riigikogu valimiste seaduse muutmise seadusesse parandusettepaneku, mis nägi ette arvamusküsitluste tulemuste avaldamise keelamise aktiivse valimisperioodi vältel. See oleks tähendanud, et tulevikus 40 päeva enne valimisi mitte üksnes ei korjataks tänavatelt ära välireklaame, vaid lõpetataks ka arvamusküsitluste tulemuste avaldamine ajakirjanduses.

EKRE poolt on selline ettepanek väga ootamatu eelkõige seetõttu, et just arvamusküsitluste tulemuste avaldamine enne 2015. aasta riigikogu valimisi oli üks olulisim tegur, mis tagas nende, nagu ka Vabaerakonna, pääsu parlamenti. Kui valijatel ei oleks tänu arvamusküsitlustele tekkinud kindlustunnet, et ka väikese toetusega uute tulijate poolt antud hääl kaotsi ei lähe, poleks ilmselt paljud neist riskinudki EKRE ja Vabaerakonna poolt hääletada.

Õnneks oli staažikamatel riigikogu liikmetel vist meeles, et samasisuline vaidlus peeti parlamendis maha juba 2002. aastal, kui samuti üritati sotsioloogilisi küsitlusi valimisreklaamiga ühte patta panna. Toona ei läinud need ettepanekud läbi ning ka nüüd pidas põhiseaduskomisjon õigemaks EKRE ettepanekuid mitte toetada. Kuid kahtlemata andis see aktsioon aimu, milline on selle erakonna suhtumine avalikkuse õigusesse valimiste eel lisaks erakondade poolt pakutavale ajupesule valimisotsuse tegemiseks ka erapooletut infot saada.