Mihkel Kunnus: õiguslus laieneb nagu vähkkasvaja

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mihkel Kunnus Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Hiljuti ilmus raamatupoodidesse üks värske tükilõhnaline raamatuke, selline väike, mahult kuukirjadele alla jääv. Enne kui täpsustan selle raamatu žanri, toon sealt ühe lõigu: „Pagulaste vastuvõtmist pooldavad inimesed ja ettevõtted korraldavad kontserte ja räägivad, et kedagi ei tohi diskrimineerida soo, rassi või nahavärvi pärast. Nad unustavad liigid. Kedagi ei tohi diskrimineerida sellepärast, et ta on teisest liigist kui Homo sapiens.“

Küllap nii mõnigi vähemasti turtsatas selle tsitaadi juures. No kes võiks olla autor? Äkki mõni tuntud humorist või satiirik, kes keerab mõnuga teatud suhtumisele topeltvinti peale?

Kui see oleks nii, siis oleks tegu õige ebaoriginaalse vaimutsejaga. Pilketekstina ilmus sarnase sisuga asi juba rohkem kui kahesaja aasta eest, kui Cambridge'i filosoof Thomas Taylor reageeris 1792. aastal ilmunud Mary Wollstonecrafti kirjutisele „Naiste õiguste kaitse“. Lugupeetud filosoofile tundus idee, et ka naistel võiks meestega võrdsed õigused olla nii totakas ja absurdne, et kirjutas samas võtmes satiiri loomade õiguste kaitsest.

Üsna täpselt samal ajal kirjutas Prantsusmaal markii de Condorcet: "Inimliigi üksikindiviidil pole kas üldse tõelisi õigusi või on kõikidel ühesugused õigused." De Condorcet'l võeti küll kohe-varsti pärast neid sõnu pea maha, aga üldiselt on hiljem – ja iseäranis pärast Teise maailmasõja õudusi – ägedalt võideldud üldiste inimõiguste laienemise eest.

Niisiis – see raamat, mille tsitaadiga alustasin, pole sugugi naljaraamat. See on väga tõsine raamat, kohati lausa ahastama ajavalt tõsine raamat. See raamat räägib loomade õigustest. Või siis õigemini nende praegusest õigusetusest.

Pean siin kohe täpsustama, et de Condorcet sõnastatud dilemmas kaldub mu tõetunne selgelt esimese variandi suunas – tähendab, et kellelgi pole üldse mingeid tõelisi õigusi. Ja see ei ole mu moraalne seisukoht või poliitiline platvorm, vaid pigem loodusteaduslik vaatepunkt. Selleks, et mõistel „õigus“ – või ütleme siis kitsamalt „inimõigus“ – oleks mingi mõttekas sisu, et see poleks pelgalt ilukõneline sõnakõlks, peavad olema täidetud teatud minimaalsed materiaalsed tingimused. Ja niipea kui läheme materiaalsete tingimuste juurde, ei pääse me kuidagi loodusteaduste põhiatribuutikast: mõõdust ja matemaatikast, piiratud ressurssidest ja halastamatust jagamistehtest.

Ilma selleta jääb kogu õiguslusest järele lihtsalt õige arhailine moraal: ära tapa, ära varasta jne. Teisisõnu, lihtsalt hunnik piiranguid käitumisele. Ja piirangud ise ei kata ega toida.

Poola filosoof Leszek Kolakowski ongi näiteks öelnud, et „paremini kui inimõiguste deklaratsioon teeniks meid rahvusvaheline konventsioon, mis määratleks, mida ei tohi riigivõim teha – piirangute, mitte õiguste konventsioon, ja seega mitte minu õiguste nimekiri, vaid pigem loetelu nendest asjadest, mida ühelgi riigil pole õigust teha.“

Kuna loomad oma õigusi kuidagi ei nõua, sest nad seda nõuda ei saa, siis loomaõiguslus langeb instrumentaalses mõttes kokku sellise arusaamaga piirangutest. Ja just seepärast on loomaõiguslased mulle sümpaatsed. Mitte sellepärast, et nad on ühed järjekordsed õiguslased, vaid seepärast, et nad üritavad Homo sapiensi mõõdutundetule laiamisele natuke pidurit tõmmata.

Kusjuures 18. sajandi viimane kümnend on mõnes aspektis justkui inimkonna lühikokkuvõte. Nimelt veel 1798. aastal jõudis Robert Malthus avaldada kurikuulsa „Essee rahvastiku alustest“, kus näitas, et näljaste suude hulk kasvab alati kiiremini kui maa võime suurendada toidutoodangut.

Optimistlikud empiirikud võivad siin muidugi osatada, öeldes, et Malthuse ajal oli kogu inimkonna suurus napp miljard, praegu aga läheneb seitsmele ja poolele. Tõsi. Aga see esmapilgul justkui antimalthuslik vohamine on saavutatud teiste liikide ülimastaapse ekspluateerimise ja endlösungliku hävitamise hinnaga. Loodusseaduslikult vääramatute ökoloogiliste seoste tõttu sööstab kogu see progressiivne ülimliik vaat et täies koosseisus kuristikku. Võibolla sonitakse sel surmalennul veel midagi oma kaasasündinud õigustest või veel millestki, kes teab.

Igatahes markeerivad selle lennu algust muu hulgas tohutud rahvasteränded, mis vaikselt juba hoogu koguvad.

Lõpetuseks veel mõned laused alguses mainitud raamatust.

„Looma- ja söödakasvatus võtab enda alla 45% planeedi maismaast.“
„Loomakasvatus on vihmametsade hävimise peamine põhjustaja – see tööstus vastutab Amazonase hävimise eest kuni 91% ulatuses.“
„Loomakasvatus on liikide elukeskkondade hävimise, vee reostumise ja ookeanide surnud tsoonide peamine põhjustaja.“
„Loomakasvatus põhjustab 18% atmosfääri paiskuvatest kasvuhoonegaasidest, 5% rohkem kui kõigi transpordivahendite heitgaasid kokku.“
„Täna moodustavad inimesed ja meie põllumajandusloomad maailma zoomassist kuni 98%.“
„Seisame silmitsi viimase 65 miljoni aasta suurima liikide väljasuremislainega.“


Muide, see raamat on loomaõiguslase Kadri Tapersoni koostatud kogumik „Loomade poolt“.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: