Põhjamaade teadlaste väitel on sealne ajakirjandus sisserändajate vastu meelestatud inimesed pildilt eemale tõrjunud ning soodustanud seeläbi nende võõrandumist ühiskonnast. Ka Eestis on tekkinud enam kui 10 000 osalejaga sotsiaalmeediagruppe, kus ajakirjandusele liigset liberaalsust ette heidetakse, vahendasid ERRi raadiouudised.

Teadlaste hinnangul tuleks mõistliku dialoogi hoidmiseks lasta avalikus sfääris pildile ka need arvamused, mis n-ö peavooluarvamusest lahku lähevad.

Tartu Ülikooli meediauuringute vanemteaduri Andra Siibaku sõnul võimaldab sotsiaalmeedia peavoolust tõrjutud inimestel ühineda gruppidesse, kus siis isekeskis pahameelt väljendada.

"Kui nende häält nii-öelda tavavoolumeedias üldse ei kostu või kui ta on naeruvääristatud, võib see neid gruppe veelgi ühiskonna mõttes marginaliseerida, nende kodanikutunnet kahtluse alla seada, et neid ei väärtustata. Siit tekib täiendav koht poliitiliseks võõrandumiseks ning ühiskonnas sotsiaalse sidususe loomine ja võimalused selleks ka hääbuvad," rääkis Siibak.

Facebookis ongi 16 000 jälgijaga lehekülg "Ei pagulastele", mille liikmed heidavad Eesti ajakirjandusele ette just seda, et nende arvamus on avaliku ruumi äärealadele lükatud. Samuti seda, et meie n-ö peavoolumeedia kajastab pagulastega seotud probleeme liialt vähe või pehmendab neid.

Postimehe uudistejuhi Lauri Hussari sõnul räägiti küll mõnd aega tagasi mujal Euroopas, et rändekriisiga seotud probleeme püütakse ajakirjanduses pehmendada, kuid Eestis seda muret pole.

"Eesti ajakirjanduses on pagulasteemat käsitletud küll läbi kogu selle perioodi, mil need teemad on kuumad olnud, väga laialt ja ka väga põhjalikult. Eesti ajakirjandusele kindlasti pagulasküsimuses enesetsensuuri ette heita ei saa," usub Hussar.

Sama meelt on ka Eesti Päevalehe uudistetoimetuse juht Holger Roonemaa. Küll tõdevad nii Hussar kui Roonemaa, et arutelud on käinud sellel pinnal, kas sellistest organisatsioonidest nagu Odini sõdalased kirjutada või mitte. Roonemaa sõnul on see siiski vajalik.

"Võib tekkida tunne mõnes ajakirjanikus, et kui me neist kirjutame, siis justkui anname neile hoogu juurde ja äkki oleks hea mitte neist kirjutada, mitte neist välja teha. Mina isiklikult olen väga tugevalt veendumusel, et tuleb kirjutada, tuleb rääkida, tuleb näidata," sõnas ta.

Nii Hussar kui Roonemaa usuvad, et Eesti ajakirjandus on pagulasteemat käistledes olnud objektiivne. Seda, miks on suur hulk inimesi oma arvamusega kapseldunud Facebooki lehekülgedele, põhjendas Roonemaa asjaoluga, et kui tavameedia kirjutab tasakaalustatult, siis alati tundub kellelegi, et talle tehakse liiga.

"Kui tekivad Facebooki grupid, kus on võimalik avaldada ainult oma seisukohtadest lähenevaid lugusid, teemasid, siis see ongi väga kindel nišitoode," märkis ta.

Lauri Hussar ei arva, et pagulasvastaste pahameel seisneks ainult nende etteheidetes ajakirjandusele. "See on kindlasti pikema uurimise teema, miks on ühiskonnas pettunud inimesi, kes otsivad endale teistsugust väljundit. Ma ei seoks seda niivõrd ajakirjandusega, kuivõrd oluliselt rohkem ühiskondlike meeleoludega võib-olla hoopis mingites muudes küsimustes," lausus Hussar.

Andra Siibaku sõnul võib ju ka nii olla, kuid ta toob siiski välja, et intervjuudes keskenduvad vähemalt Facebooki lehe "Ei pagulastele" liikmed just immigratsiooniküsimustele.