Luts kommenteeris ETV saates "Terevisioon" suurt meediatähelepanu, mis on tekkinud AldriMeri veebiartikli ja sellele vastanud valitsuse strateegilise kommunikatsiooni eksperdi Ilmar Raagi ümber.

Lutsu sõnul oli Raagi reaktsioon Eesti Päevalehe ajakirjanikule adekvaatne, kuigi ta ei arvestanud mõne nüansiga, mis ei õnnestunud. "See, et ta tahtis anda taustinformatsiooni, oli adekvaatne - see on tema tööülesanne, nii palju kui mina olen aru saanud," ütles ta.

"Raag ütles, et kui ta annaks need vastused, siis see oleks nagu vastamine Vene eriteenistustele huvitavatele küsimustele, et kui palju me teame ja kui palju me ei tea. Viimaste kuude ja nädalate ja päevade suhtumist, et kui midagi on, siis öeldakse, et äkki sa polegi eestimeelne, vaid esindad Ida huve, on natuke liiga palju, mingi foobia foon on tekkinud," rääkis Luts, vastates küsimusele, kas Raagil oli õigus ajakirjanikule öelda, et riigiasutustele saadetud küsimused on justkui Vene eriteenistuste omad.

Lutsu sõnul on Raagi üks ülesanne koordineerida kommunikatsiooni siis, kui päevakorda tõusvad küsimused puudutavad rohkem kui üht riigiasutust või ministeeriumit. 

"Ma näen, et küsitud oli ühte asja, aga Ilmar püüdis öelda, et neile küsimustele ei saa vastata, sest vastates ühele küsimusele jaatavalt või eitavalt, siis see ongi juba tegelikult teatud hulk infot, mis on riigisaladus. Anda hinnangut sellele, milline osa Norra portaalis avaldatud infost on väljamõeldis või fantaasia vili, on sellises olukorras väga keeruline," ütles Luts.

"Ajakirjandus tegi oma tööd ja tahab seda teha, esitada küsimusi - see õigus neil on. Kas see summaarselt kenasti välja kukkus ajakirjaniku ja Ilmari poolt, on teine küsimus. Aga mõlemad tegid oma tööd, mida peavad tegema," lisas ta.

Luts rääkis, et n-ö kriis tekkis ajakirjanduses seetõttu, et Norra portaali informatsiooni on ületähtsustatud.

"Minu arust näiteks kas või tänane Eesti Päevalehe lugu tõestab, et väga kriitiliselt ja filtreeritult tuleb sellesse suhtuda, kui 21. sajandil rääkida sellest, et käiakse kuskil pildistamas sildu. Kirjutage Luunja sild Google'isse, saate nii palju pilte kui vähegi soovite ja kõik mõõtmed ja asjad kätte. Kui räägite, et keegi kaardistab maanteid, siis minu GPS-seade autos teeb sama asja," rääkis ta.

"Teine külg on ikkagi see, et nii väikeses ühiskonnas kui Eesti, ajakirjanik ei eeldanud, et talle võib tippametnik helistada ja rääkida talle, mis on tema arvates olukorra kirjeldus. Ja samas tippametnik ei arvestanud sellega, et ta võib sellega ära ehmatada ajakirjaniku. Aga kuna ühiskond on nii väike, siis varjata või peita kedagi pole mõeldav," lisas Luts.

Astrid Kannel: ma ei usu peaaegu midagi

"Aktuaalse kaamera" toimetaja-saatejuht Astrid Kannel selgitas "Terevisioonis", et välisuudiseid tehes tahab ta alati olla veendunud, et see, millest räägib, on kindlasti tõsi.

"Minu töö pole otsida killukesi alternatiivsetest kohtadest," ütles ta.

Kannel märkis, et ta ei usu päris kõike ka siis, kui info tuleb tema jaoks suurtest ja kindlatest infoallikatest. "Ma ei usu peaaegu midagi. Võib-olla see ongi üks probleem, et meie inimesed on kaotanud ühest küljest justkui kriitilise mõtlemisvõime - nad usuvad kõike, ja teisest küljest on muutunud paranoiliseks - nad ei usu midagi," sõnas ta.

"Kui tahad kujundada mingit seisukohta iseendas, et kuidas asjad võiksid olla, siis see tähendab, et sa pead lugema väga palju. Ma loen tõesti kõike. Lugeda tuleb kõike ja sealt kujuneb sulle pilt, kuidas arvatakse, mis võiks tõele vastata ja siis tuleb jälgida välispoliitilisi sündmusi ja siis hakkad ka millestki aru saama. Ja ega lõpuni kõike me nagunii ei teagi," lisas ta.

Tema sõnul on ka väga tähtis, et ajakirjanik käiks võimalikult palju ise konfliktikolletes ja sündmuspaikades kohal.

"Ma ei taha teha etteheiteid, aga meie ajakirjandusse jõuavad asjad mõnikord väikese niihkega ja me avaldame neid vaatevinklist, mis meile tundub, et nii oleks õige või nii on hea. Seetõttu me tihti eksime," rääkis Kannel.

See, et tänapäeval on informatsiooni palju, on tema sõnul pigem hea kui halb.