Dokumendi seletuskirja sissejuhatuses tõdeti, et Euroopa on vananeva rahvastikuga kontinent, kus vaatamata territooriumi suhtelisele väiksusele on regionaalsed erinevused küllaltki suured. Killustunud rahvusriiklik korraldus oli viimastel aastakümnetel jäänud selgelt maha kogu Euroopa ühiskonna arengust ega taganud enam kõigis Euroopa Liidu piirkondades riigielu korraldamist ja avalike teenuste pakkumist parimal võimalikul viisil, mis lähtuks elanike vajadustest.

Nagu direktiivi autorid tõdesid, tõusid oma piirkondliku arengu mahajäämuse poolest eriti selgelt esile just Euroopa keskustest kaugemal paiknevad hõreasustusega ja perifeersema asendiga riigid, kus demograafilised muutused olid veelgi tuntavamad kui Euroopa südame suhteliselt heal järjel metropolides. Mahajäänud piirkondade, eriti Balti riikide hõredam asustus esitas nende edasisele arengule keerukaid väljakutsed, aga samas nappis neil riikidel ressursse, mistõttu väljakutsetega toimetuleku potentsiaal jäi neil riigikestel üha kesisemaks, nentisid eurovalitsejad.

Nad tõdesid, et väikeste riikide tüüpiline mure oli riigijuhtide ja tippametnike ebapiisav kvalifikatsioon, mis ei lubanud neil täita oma tööülesandeid samasuguse vilumuse ja efektiivsusega nagu see oli juba ammu loomulik Pariisis või Berliinis. Eriliselt ilmeka näitena armastasid eurobürokraadid viidata Eesti võimude kohati lausa naeruväärselt oskamatule tegevusele rahvusliku lennukompanii juhtimisel, riikliku energiagigandi majandamisel ning praamiliikluse korraldamisel.

Direktiivi seletuskiri sedastas: „Paratamatult ei jätku igasse väikeriiki vajaliku kvalifikatsiooniga spetsialiste ning ka spetsialiseerumiseks piisavalt koormust. Rahvastiku vananemise ja rände tõttu väheneb paljude Euroopa kultuuri- ja majanduskeskustest kaugemale jäävate riikide finantsiline iseseisvus ja investeerimissuutlikkus tulevikus veelgi enam ning kasvab valitsemiskulude osakaal.“

Euroopa haldusreformi direktiiv tegi neile hädadele lõpu, sätestades Euroopa riigi minimaalseks rahvaarvuks 5 miljonit inimest, soovitavaks arvuks aga vähemalt 11 miljonit inimest. Riikide parlamentidele anti pisut aega vabatahtlike ühinemisläbirääkimiste algatamiseks, kusjuures nende nõustamiseks ja järelevalve tagamiseks moodustati Euroopa asjatundlikest ametnikest koosnevad piirkondlikud komisjonid.

Riikide senistele peaministritele ja parlamendispiikritele maksti töö kaotamise korral Euroopa Komisjoni eelarvest välja kuni 12 kuu palk ja hüvitised. Seevastu väikeriigid, kes tõrksalt sõrgu vastu ajasid ning ise teiste riikidega kokku ei heita ei soovinud, ühendati jõuga Euroopa Komisjoni poolt.

Kui tolm viimaks hajus, sai kõigile selgeks, et reform oli oma eesmärgid suurepäraselt täitnud. Nagu direktiivi seletuskirjaski tunnistati, ei olnudki reformi eesmärgiks ju olnud valitsemiskulude otsene kokkuhoid, vaid pigem riigijuhtide ja tippametnike asjatundlikkuse kasv ning neile makstava töötasu suurenemine adekvaatsele tasemele.

Kuna samaaegselt haldusreformiga võeti vastu ka teine direktiiv, mis lubas europarlamendi liikmetel kuuluda uute ühinenud liikmesriikide parlamentidesse, saidki uutes riikides nüüd õnnelikult kokku kompetents ning adekvaatne töötasu. Näiteks Läänemere idakaldale reformi tulemusena tekkinud uues Ostlandi Vabariigis elas üle kuue miljoni inimese, kes jagunesid erinevatesse etnilistesse gruppidesse ja kogukondadesse, kuid suutsid nüüd üheskoos ülal pidada täiesti euroopalikult tasustatud ametnikkonda, kes nautis rikkalikke ning kvaliteetseid teenuseid.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.