Rain Kooli: elava teatrijuhi põrge – miks Ojasoo juhtum meeli erutab
"On äärmiselt tähelepanuväärne, kui üüratu ulatuse Tiit Ojasoo tehtu kajastus meedias on saanud. Temast tunduvalt hullemad toorutsejad, jõhkrad peksjad, on pääsenud palju vähemate veerumillimeetrite ning eetriminutitega. Ojasoosse suhtub Eesti meedia – ja osa rahvast – aga nii, nagu puudutaks see meist igaühte isiklikult. Loogiline on küsida, miks. Tegelikult on seletusi päris mitu ja need on kõik omavahel seotud," märgib ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli oma kommentaaris.
Meist väga vähesed teavad, mis täpselt toimus talvisel parkimisplatsil NO99 teatri kõrval. Kindlasti teavad seda kaks inimest – lavastaja ja teatrijuht Tiit Ojasoo ning noor näitlejanna, kelle nime ma tean, aga tema privaatsuse kaitsmiseks ei nimeta.
Võib-olla ongi asi just selles, et vaid loet(let)ud inimesed teavad, mis täpselt toimus – ning just seetõttu on juhtunu pälvinud nii tohutult tähelepanu.
”Ojasoo personaalküsimus” on haaranud enda alla mõlema päevalehe uudistepäevad; jõudnud ”Aktuaalse kaamera” eetrisse intervjuuna, mida katkestasid rahvusringhäälingu legendaarse uudistesaate ajaloo vaat et kõige pikemad pausid; ning Eesti külastatavaim veebiportaal pühendas teemale hiigelruumi oma esiküljel.
Ma olen rääkinud juba aastaid – veel enne, kui see teema nii-öelda peavooluteemaks muutus –, et naistevastane vägivald on Eestis suur probleem ning osa sellest probleemist on probleemi eitamine ja probleemile osutajate tuuseldamine. Igasugune vägivald on lõhkuva iseloomuga ega aita meie elu paremaks muutumisele põrmugi kaasa – ei ühiskondlikus ega ka ”tööväliselt eraelulises” plaanis.
Sellega peaks siis asi selge olema – vast näitab Ojasoo juhtum, et Eesti on lõpuks ärganud probleemi ulatust tajuma?
Võimalik. Tahaks loota. Aga siiski on äärmiselt tähelepanuväärne, kui üüratu ulatuse Ojasoo tehtu kajastus meedias on saanud.
Temast tunduvalt hullemad toorutsejad, jõhkrad peksjad, on pääsenud palju vähemate veerumillimeetrite ning eetriminutitega. Ojasoosse suhtub Eesti meedia – ja osa rahvast – aga nii, nagu puudutaks see meist igaühte isiklikult. Loogiline on küsida, miks.
Tegelikult on seletusi päris mitu ja need on kõik omavahel seotud.
Esiteks on Ojasoo olnud paljude jaoks positiivne kuju, fännitud looja, kes on olnud seotud paeluvate vaatemängudega. Kui selline midagi nii taunitavat teeb, on kõigil sellesse raske üheselt suhtuda. Erinevalt olukorrast, kus vägivallatsejaks osutub keegi üldtunnustatult vihatud tegelane, pälvib armastatud loomeinimene osa ühiskonna mõistmise. Kokkuvõttes tekib hulk vastakaid tundeid ja nende peegeldusi.
Samas käib just selle armastatud loomeinimese staatusega kaasas eriti suur mainekoorem. Kui keegi on enda juhitud teatri loomingust suutnud luua pildi kui Eesti aust ja südametunnistusest, oodatakse temalt endalt hõlpsasti täiesti plekitut käitumist nii töö- kui ka eraelus. Kui see plekk siis lõpuks ilmub, pöördub osa ühiskonnast tavalisest veel järsemalt "langenud ingli" vastu.
Kolmandaks on Ojasoo juhtinud teatrit, mille leivanumber on olnud lavastuse ja elu segamine kohati lahutamatuks lahuseks. Nii ei suuda paljud vältida mõttekäiku, spekulatsiooni või suisa veendumust, et äkki on see ka kõik nüüd üks suur teater – eriti ahvatlev tundub see nende jaoks, kes varem Ojasoosse positiivselt on suhtunud. Justkui viimane päästerõngas.
Omalt pool lisaksin, oma allikatele toetudes, et seekord ma siiski ei panustaks võimalusele, et juhtunu on lihtsalt etendus. Pigem otsiksin tagamaid ikkagi eraelulisest draamast, mis ühel hetkel inetuks muutus.
Neljandaks suutsid nii Ojasoo ise kui ka NO99 nõukogu esimees Tõnis Arro juhtunu päevavalgele tuleku hetkel valida röögatult vale kommunikatsioonitaktika. Selle asemel, et kõike tunnistada ja kahetseda, veeretati juttu tühisest töövälisest episoodist, mis olevat ammu sõbraliku lahenduse leidnud. See aga muutis mitu kraadi lahjemaks ka hilisema kahetsuse.
Viiendaks on kohale jõudnud ka raipesööjad, hetkel muidugi mitmekordselt ülekantud tähenduses – sest ei Tiit Ojasood ega teatrit NO99 pole põhjust pidada loomingulisteks laipadeks. Küll aga järavad neid elusastki peast need, kes lähiminevikus teatri terava irooniaga kõrvetada on saanud – näiteks endine kultuuriminister Laine Randjärv, kelle kunagise perekonnanime teater oma surnud jänesele kultuuri seletamise tükis käiku laskis.
Kokkuvõttes nõustun ma otsapidi kirjanik Rein Rauaga, kes täna rahvusringhäälingu portaalis avaldatud arvamusartiklis tõdeb, et ei usu, et Ojasoo ”tegu suudaks tühistada kogu inimese senise teekonna, tema saavutused ja selle, kuidas ta on oma kunstiga muutnud Eesti ühiskonda.”
Ei suuda. Küll aga suudab pilve ajada taeva ja segamini pöörata moraalse kompassi – mille kese, nagu meile pikka aega tundus, paiknes Sakala tänaval.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Vikerraadio kommentaar