Rain Kooli: Pokemon – absoluutne paha või siiski ka võimalus? ({{commentsTotal}})

Pokemon Go on miski, mille mitteteadmine nõuab täna juba teadlikku pingutust. Ma ei ütleks selle kohta isegi mäng ega rakendus, vaid pigem võib Pokemon Go-d kutsuda nähtuseks. Kõigis maailma vähegi arenenumates riikides võib kohata igas vanuses inimesi, kes avalikes kohtades oma nutitelefonidega imelikke liigutusi teevad või häälekalt arutavat, milline mängutegelane neil õnnestus kinni püüda.

Kohe kui Pokemon Go oma maailmavallutust alustas, hakkasid sellega seoses ilmuma ka uudised ja artiklid, mis toonitasid kõike uue hittmänguga seotud negatiivset. Küll oli keegi Pokemone jahtides auto alla jäänud, küll üle mingi serva pudenenud või – meie kodumaisel näitel – aknast välja kukkunud.

Politseinikud üle ilma väljendasid oma sügavat muret inimeste ohtutunde kadumise pärast. Hulk lugusid rääkis ka kurjategijatest, kes Pokemon Go-d ära kasutades inimesi röövinud olid.

Osa kasvatusteadlastest aga väljendas oma järjekordset muret laste ja noorte arengu pärast. Pokemon Go-s nähti taas kord sukeldumist reaalsest maailmast virtuaalsesse, tegelikkusest irdumist ja päris asjadega kontakti kaotamist.

Ja see on huvitav.

Pokemon Go-d võib umbusklikult põrnitseda või põlglikult tõrjuda – aga samas võib oma lapsed käekõrvale haarata ja koos nendega mööda kodulinna lipata.

Tähistasime nädalake tagasi pisut ennetavalt mu abikaasa sünnipäeva kogu pühapäeva kestnud sihitu uitamisega mööda Tallinna. Lisaks vahvale tundele – olla oma kodulinnas turisti rollis – kohtasime me aga palju teisi inimesi, kellest osa kindlasti viibis meie kodulinnas ka tegelikult turistina, aga paljud ei olnud ka.

Need olid just need inimesed, kes avalikes kohtades oma nutitelefonidega imelikke liigutusi tegid või häälekalt arutasid, milline Pokemon Go tegelane neil õnnestus kinni püüda.

Vaatasin neid ja keda ma nägin? Kas tõesti juhmistunud, tegelikkusest võõrdunud ja arvutiekraani tinistavas lummuses kängu jäänud zombie'sid?

Ei. Ma nägin heatujulisi, õhetavate põskedega lapsi, noori ja täiskasvanuid, kes olid meiega kohtumise hetkeks ilmselgelt juba päris pika tee maha vantsinud, aga jaksasid endiselt edasi rühkida. Nägin inimesi, kes avastasid muu hulgas lavakunstikateedri, Kanada saatkonna, hulga ausambaid, meie ajaloolisi linnatorne ja palju muud, mille olemasolu näiteks 12-aastane noormeeste seltskond muidu tõenäoliselt iial poleks teadvustanud.

Muidugi on Pokemon Go lihtsalt üks äriline ettevõtmine palju hulgas. Muidugi on suur osa sellest täiskasvanutele mõistetamatu (nagu muidugi olid juba esimesed salaseltsiluurekad või autokaardimängud aastakümneid tagasi). Muidugi on iga asja ettevaatamatu või mõõdutundetu tegemine potentsiaalselt ohtlik.

Aga asi, mida Pokemon Go kindlasti ei tee, on kasutajate surumine eemale tegelikkusest sügavamale virtuaalsusesse. Tegelikult hoopis vastupidi – Pokemon Go suurim fenomen on see, et see mitte ei liigu klassikalisel teljel reaalsus-virtuaalsus lisanduva virtuaalsuse poole, vaid on just nimelt viinud nutiseadmete kasutajad virtuaalsusest tagasi reaalsusesse. Kui Pokemon Go midagi teeb, siis see hägustab reaalsuse ja virtuaalsuse piire, aga see ongi täiesti uus ja omamoodi lähenemist nõudev areng nüüdistehnilises maailmas.

On kindlasti asju ja nähtusi, mis on üheselt taunitavad, samas aga on palju selliseid, millesse võib suhtuda Juhan Liivi süngitseval kombel – aga võib ka mitte. Pokemon Go-d võib umbusklikult põrnitseda või põlglikult tõrjuda – aga samas võib oma lapsed käekõrvale haarata ja nendega mööda kodulinna lipata. Ning avastada selle käigus enda jaoks uuesti nii oma lapsed kui ka selle linna.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Mis on vorsti sees? Vorsti tehakse lihast ja vorsti sees, vähemalt pildil oleva salaamivorsti sees, on liha.

Reportaaž lihalaborist: mis on vorsti sees?

Mis teeb kartulikrõpsu krõpsuvaks? Aga mis annab jäätisele sametise maitse? Vastus on toiduaine detailideni lihvitud koostis. Just sellist tehnoloogiat uuritakse ja arendatakse koos ettevõtjatega Eesti maaülikooli neljapäeval avatavas toidumajas.

Kaader filmist CSI.

Kohtusemiootika: miks on kohtuteaduses palju vigu?

Koomik John Oliver seadis hiljutises telesaates „Last Week Tonight“ küsimuse alla kohtuteaduse valiidsuse. Populaarsed teleseriaalid nagu „CSI“ kultiveerivad ühiskonnas ettekujutust kohtuteadusest, mis suvaliste ettejuhtuvate tõendite põhjal suudab tõsikindlalt tuvastada kellegi süü või süütuse.

tehnikakommentaar
Valdo Pant

Valdo Pant: ühel päeval atakiga haiglas, järgmisel süstamatkal

Tõenäoliselt ei saa me kunagi lõpuni teada, milline inimene oli Valdo Pant, kuna ajaga on hakatud teda kohati lausa müstifitseerima. Eesti ringhäälingu esimene tõeline telestaar suutis kolleegide sõnul võluda šarmiga nii tavainimesi kui ka tsensoreid, aga tööharjumustelt oli ta vanakurat ise nii enda tervise kui ka teiste vastu.

Juhan Parts

Eesti muredest prii Juhan Partsi tööpõld laiub nüüd Ukrainast Aafrikani

Euroopa Kontrollikoja liige Juhan Parts on Eesti muredest vaba mees, kes kodumaa asjadel silma peal hoiab, aga mõtleb nüüd probleemidele Ukrainast Aafrikani. Toomas Sildam kohtus Juhan Partsiga reedel riigikogu kohvikus, kui Parts oli lõpetanud just kohtumise parlamendi Euroopa Liidu asjade komisjoniga.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: