ESSEE: See lõhnas nagu vangla ehk 25 aastat taastatud iseseisvust – päevad, mis ajavad segadusse ({{commentsTotal}})

"Totalitaarne režiim imeb usalduse nagu õhu kinnisest ruumist. Igasuguse. Inimese usalduse riigi vastu, inimeste usalduse teineteise vastu, riigi usalduse inimese vastu, tööandja usalduse töövõtja vastu, laste usalduse vanemate ja vanemate usalduse laste vastu jne jne. Ning kui minult küsitakse, kas see usaldus on uuesti taastunud, siis ma ütlen, et me liigume iga päevaga selles suunas. Aga me ei ole veel kohal," kirjutab Rain Kooli oma essees.

***

See lõhnas nagu vangla.

Vanglalik oli ka selle asukoht uhke ajalooga koolihoone keldrikorrusel. Oma trellitatud pisikeste akende, pikkade laudade, kollakashämara tehisvalguse ja mööda põrandat kolisevate raudjalgadega taburettidega meenutas see paika, kuhu sajad lapsed ja noored on kinni pandud. Elu eest suletud.

Olidki.

Aga kõige hullem oli lõhn. Läppunud imalrasvase tihkusega, mis kujutas endast hapukapsa ja kartulikeetmisvee, põhja kõrbevate toitude ja halvasti pestud nõude lõputut lehka, oli mul talumatult raske hakkama saada. Lõhnale lisandusid alumiiniumnõud, mis neid alati katva rasvakihi tõttu kippusid sõrmede vahel libisema. Need ajasid öökima isegi siis, kui nendesse polnud veel kallatud seda, mida toona toiduks nimetati.

Vabaduse puudumine kui selline on iseenesest ju ainult isolatsioon. Kogu see halbus ja inetus, mõttetus ja kurjus… see on see, mis päriselt seestpoolt sööb.

See minu lapsepõlve koolisöökla on minu jaoks moodustunud omamoodi sümboliks. Kõige selle inetuse, maitsetuse, mustuse, laiskuse, ebatõhususe ja ebaesteetilisuse kehastuseks, mis Nõukogude Liidus kõige muu üle valitsesid. See pole loomulikult sümbolitest ainus, aga see on üks varasematest ja seetõttu minus väga sügaval. Taju, et kõik, absoluutselt kõik suudeti mingi vastikusvaabaga üle valada.

Koolisöökla kõrval paiknenud riietehoidudes toimunu on aga minu jaoks endiselt selle kurjuse ja ebainimlikkuse sümbol, millest kogu nõukogude impeerium läbi imbunud oli. Metsistunud, inimväärikuse kaotanud (või tihti seda üldse mitte leidnudki) lapsed pressisid välja, valetasid ja varastasid ning mõnitasid, peksid ja alandasid juba esimestes klassides keda iganes, kes natukenegi õrnem või haavatavam oli.

Tagantjärele olen ma aru saanud, et minusse on juba kusagil sünnihetke paiku mingil müstilisel kombel külvatud sügav, rakutasandi vajadus hea, ilusa, kvaliteetse ja maitseka järele. Kogu omaaegne nõukogude tegelikkus oli aga kõige selle vastand. Seetõttu oli ka nõukogude aeg minu jaoks eriti raske taluda. Vabaduse puudumine kui selline on iseenesest ju ainult isolatsioon. Kogu see halbus ja inetus, mõttetus ja kurjus… see on see, mis päriselt seestpoolt sööb.

Ei, see minu lapsepõlve koolisöökla ei lõhnanud nagu vangla. See oligi. Igal pool oli.

Patarei sees ja väljas toimuva vahe oli vaid selles, et väljaspool oli rohkem kohti, kuhu peitu minna.

***

Olen nüüd, 25 aasta täitumise lävepakul iseseisvuse taastamisest, mineviku peale tavalisest enam mõelnud. Osaliselt ka seoses sellega, et pean ikka aeg-ajalt vastama küsimusele ”Kui kaua sa oled Eestis elanud?”. Üha enam vastan sellele küsimusele, et 9 aastat. Eestis elatud aeg hakkab minu jaoks vaimselt tiksuma 2007. aastast, mil Soome lahe põhjakaldalt lõunakaldale asusin.

Võib-olla on asi vanuses, võib-olla selles, et saan nüüd lõpuks takistamatult järele anda oma vajadusele hea, ilusa, kvaliteetse ja maitseka järele, kuid minu jaoks tundub üha võimatum arvestada Nõukogude Liidus sundveedetud aega Eestis elatud aja hulka. See võis tehniliselt olla pinnas, mida eesti keele kõnelejad olid vähemalt tuhande aasta jagu asustanud, aga see polnud Eesti.

Selles oli liiga palju olemuslikult väära. Sellel pildil oli kõik valesti.

Lapsepõlve helged hetked ei olnud nõukogude aja inimlikkuse märk. Need hetked olid kõik, mis oli alles sellest Eestist, kus oli head ja ilusat. Küünlaleek pimeduses. Kaunis, aga kaduv.

Jah, tihti kuuleb öeldavat, et nõukogude aeg polnud siiski läbinisti paha, et siis ka elati ja oldi õnnelikud. Tõsi. Inimene bioloogilise olendina allub oma neurokeemilistele protsessidele sisuliselt igas süsteemis. Aga see ei rehabiliteeri aega ega süsteemi, vaid räägib elusolendite määratud käitumisest.

Nõukogude süsteem oli läbinisti mäda ning selle mõju ulatus kõikjale, isegi kõige isoleeritumasse metsatallu või kõige põlisemasse suguvõsa kodupaika. Kas või seeläbi, et mingil tasandil sai nendesse paikadesse ainult põgeneda. Seal sai eralduda, mitte elada.

Tõsi, mäletan oma lapsepõlvest ka teistsuguseid hetki. Vanaema sünnipäevi tädi tehtud moonikoogi ja suguvõsa meeste laulu ning naljaga. ”Püha öö” laulmist jõuluküünalde valgel. Peidetud raamatut, kust leidunud lakoonilised read seletasid toonasele teismelisele poisile, miks ta on täna, 45-aastaselt on juba vanem kui kumbki tema vanaisa iial olla sai.

Aga ma ei näe neid hetki kui nõukogude aja helguse või inimlikkuse märke. Tegelikult olid need just nimelt vastupidi välgatused minevikust, üksikud kaarjooned väljapoole nõukogude tegelikkust.

Need hetked olid kõik, mis oli alles sellest Eestist, kus oli head ja ilusat, kvaliteetset ja maitsekat, tõhusat ja esteetilist. Küünlaleek pimeduses. Kaunis, aga kaduv.

***

Tänavu esilinastus filmilavastaja Triin Ruumeti ning tema näitlejate väga hea töö, ”Päevad, mis ajasid segadusse”. See on suurepärane pilk kõigele sellele ühest küljest joovastumisele ning valikute paljususele, teisalt võimaluste piiratusele, ebamäärasusele ja sumedusele, mis 1990. aastate esimest poolt iseloomustasid.

Iseendast vabaks murdmisele ja iseendasse eksimisele.

Paradoksaalsel moel aitab Ruumeti film vastata küsimusele, mille paljud paratamatult endalt täna või lähipäevil küsivad. Kuhu Eesti on selle taastatud iseseisvuse veerandsaja aastaga jõudnud?

Kes me täna oleme? Kas me oleme vabad?

Mitmel tasandil kindlasti. Aga mitte päris.

Ja ma ei pea siinkohal silmas Euroopa Liidu või NATO liikmesust ega liitlasvägede pataljoni püsipaigutust. Ma ei pea isegi silmas tõsiasja, et meie elatustase moodustab endiselt 2/3 Euroopa Liidu keskmisest.

Totalitaarne režiim imeb usalduse nagu õhu kinnisest ruumist ning alles jääb halvav vaakum.

2013. tähistati Eestis priiuse põlistumise päeva. See oli verstapost, mille möödumisest saadik on meie taastatud iseseisvus kestnud iga päevaga üha enam kui sõjaeelne iseseisvus. Eesti on sellest päevast alates olnud iseseisev kauem kui kunagi varem.

Kuid aastaid ja aegu võib vaadata ka teisiti.

Tänaseks on Eesti olnud iseseisev kokku 47 aastat. Okupeeritud ja lämmatatud oleme me aga pärast iseseisvuse esmast väljakuulutamist olnud kokku 51 aastat. Suurema osa meie vabariigi kokku 98-aastasest ajaloost moodustab okupatsioon.

Totalitaarse riigi, nende mõlema, okupatsioon teeb ühiskonna ja inimesega lisaks eelpool mainitutele veel üht, ja vast isegi kõige õelamat asja. Totalitarism tapab usalduse.

Igasuguse. Inimese usalduse riigi vastu, inimeste usalduse teineteise vastu, riigi usalduse inimese vastu, tööandja usalduse töövõtja vastu, laste usalduse vanemate ja vanemate usalduse laste vastu, ettevõtte usalduse kliendi vastu jne jne.

Totalitaarne režiim imeb usalduse nagu õhu kinnisest ruumist ning alles jääb halvav vaakum. Ja see – usalduse kadumine – on nõukogude aja kõige hullem pärand.

Ning kui minult küsitakse, kas see usaldus on uuesti elustunud, kas me oleme siiralt ja sügavalt nii tasakaalukad ja end nii kõigil tasanditel leidnud, et üksteist ühe hea ja ilusa ühiskonna kombel usaldada, siis ma ütlen, et me liigume iga päevaga selles suunas. Aga me ei ole veel kohal.

Usalduse kadumine on meelemürk, kõige hullemate nähtudega narkootikum. Võõrutus on võimalik, aga see ei käi kähku.

Ja sellepärast ongi taastatud iseseisvuse aeg kogu meie omariikluse skaalal võrreldav nendesamade Ruumeti kirjeldatud esimeste aastatega selle veerandsaja sees. Kõik see 25 aastat taastatud iseseisvust on mingil tasandil endiselt… päevad, mis ajavad segadusse.

Aga ühel hetkel saabub selgus. Me õpime usaldama, eelkõige ennast. Saavutame õige, vägivallatu eneseusu.

Ja siis… oleme me päriselt vabad.



ojasoo ja EV100
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

uudised
XII noorte laulupidu

Graafikulugu rahvaarvu tõusu taustal: milline on Eesti elanikkond?

Eesti rahvaarv kasvas 2018. aasta 1. jaanuariks võrreldes mullusega 3070 inimese võrra ehk 0,2 protsenti, eelkõige tänu Eestisse tagasi saabunud inimestele. Milline näeb aga meie rahvastik välja seni värskeimate detailsete ehk 2017. aasta alguse andmete põhjal?

Külm ei tapa viirusi ja külmalaine ajal nakatumine ülemiste hingamisteede viirushaigustesse hoopis suureneb.

Külmetushaigusi pole olemas ja külm ei vähenda viirushaigusi

Ilm läks külmemaks ja ERR Novaatori lugejad on kahe päeva jooksul meilt neljal korral küsinud, kas külm tapab pisikuid ja kas nüüd väheneb külmetushaigustesse nakatumine? Vastused on ehk üllatavad ning paraku päris mitte see, mida ilmselt oodatakse.

RMK peakontor Toompuiesteel

Riigiasutuste kolimise plaan hakkab ilmselt osaliselt nurjuma

Valitsuse plaan viia lisaks läinud aastal kokku lepitud tuhandele töökohale Tallinnast ära veel 13 asutuse keskkontorid, hakkab liiva jooksma. Mõned kolimised ootavad küll ees, kuid riigihalduse minister Jaak Aabi soovitud mahtu ministeeriumid ei toeta.

Piret Pormeister Otepääl suusatamise maailmakarika etapil.

Teadlane vastab: miks Otepääl sajab lund, aga Tartus vihma?

On koolitarkus, et mägede kõrgusvööndilisuse tõttu muutuvad olud kõrguse suurenedes üha külmemaks. Tasase Eestimaa metsased künkad ei tundu olevat miski, mis niiväga kohalikku ilmastikku mõjutaks – õhumassid ju libisevad neist sujuvalt üle, mitte ei põrku vastu kiviseina nagu Alpides – või nii vähemalt arvab Novaatori toimetajate käest uurinud lugeja. Miks vähem kui 100-meetrine kõrguste vahe põhjustab juba olulise erinevuse temperatuurides ja lumikattes?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: