Wales on nii mõnelegi eestlasele tuttav eelkõige nende jalgpallikoondise kaudu, kuid viimasel ajal ka rahvahääletuse tõttu, millega otsustati Ühendkuningriigi lahkumine Euroopa Liidust. Wales oli üks nendest piirkondadest, kus lahkumise pooldajad ülekaalus olid.

Waleslaste kõnepruugi peale mõeldes meenub meile keldilikult laulev inglise keel, mille erinevaid variatsioone võib kohata ka iirlaste ja šotlaste juures. Vähem on neid, kes teavad, et Walesis on olemas ka oma keel – kõmri keel.

Pole ka ime, kui ei teata: kuigi kõmri keel on Walesis nii ameti- kui ka koolikeele staatuses ning kohalikus televisioonis on olemas kõmrikeelne programm, kõneleb seda Walesis umbkaudu 500 000 inimest. Ehk umbes 17 protsenti piirkonna kolmest miljonist elanikust.

Tegelikult pole kõmri keele positsioon üldse kõige hullem. Iirimaal näiteks räägib iiri keelt emakeelena umbkaudu 140 000 inimest 4,6 miljonist. See on 3 protsenti Iirimaa elanikest.

Algselt kindlasti ajaloolistel põhjustel, kuid viimase saja aasta jooksul kindlasti ka mugavusest on kohalikud väikekeeled loomuliku kasutuskeelena alla vandunud inglise keelele. Ning seda sugugi mitte põhjusel, et nendel keeltel oleks lingvistilisi eeldusi mingi tohutu sarnasuse tõttu suure naabri keelega seguneda.

Küsimus on lihtsalt… ütleme siis et… looduslikus valikus.

See ei ole siin praegu sissejuhatus yanatoomilikule (ette)kuulutusele, et eesti keel on väljasurev keel. See, mis meie keelest lõpuks saab, ei ole nii fataalne, nii kõigutamatu ega ettemääratud. Aga mingid märgid on siiski õhus.

Algkooliklasside õpetajad – ning nende kõrval ka lapsevanemad – nii Eestis kui ka Soomes on hakanud praeguste 10-12-aastaste noormeeste puhul täheldama üht märkimisväärset nähtust. Osa neist näitab selgeid märke sellest, et nende võimekus emakeeles hakkab alla jääma võimekusele inglise keeles.

Ning tõesti, see ilming puudutab vähemalt praegu eelkõige just poisse. Kusjuures tegemist ei ole keeletajuta või muidu kehvade õpieeldustega poistega, tihti otse vastupidi.

Nähtuse ulatust ei ole minu teada väga põhjalikult uuritud, kuid seda on tähele pandud muu hulgas põhjanaabrite tippspetsialistide hulgas. Sealsete hinnangute kohaselt on soome keele kirjakeel paljude poiste jaoks oma positsioonilt alles n-ö teine võõrkeel – inglise keele järel.

Inglise keelt läheb neil nimelt igapäevaselt vaja palju rohkemaks, alates hobide ja huvide kohta informatsiooni kogumisega ning lõpetades ea- ja huvikaaslastega üle laia maailma suhtlemisega.

Pole põhjust kahelda, et sama puudutab ka Eestit.

Isikliku meeldetuletuse selle kohta sain sel suvel, mil mul kodus kasvava 12-aastase noormehe lugemis- ja kirjutamissoon lõplikult, ja nagu sellele vanusele kohane, hüppeliselt, avanes (kusjuures suisa lühiraamatute loomispüüdluste tasemel). Üllatus oli aga see, et mõlema – nii lugemisnälja kui ka kirjutamispalaviku – rahuldamiseks valitud keel oli just nimelt inglise, mitte eesti.

Emakeeles igapäevaselt töötava toimetajana võiksin siinkohal end ebaõnnestujana tunda ja kurja vanduda. Otsustasin selle asemel nähtust siiski laiemalt vaadata. Ja see tekitas rea küsimusi.

Aga mis siis, kui eesti ja soome keele taandumine kõmri või iiri keele tasemele on olnud lihtsalt protsessina nii aeglane, et meile on perspektiivi puudumise tõttu jäänud mulje, et seda ei juhtugi? Mis siis, kui meie keeli on aidanud säilitada meie suhteline isoleeritus laiast maailmast. Mis siis, kui nüüd, üleilmastumise ja interneti ajastul oleme me samas mõjuväljas, kust Wales ja Iirimaa juba sajandeid tagasi end leidsid?

Mis siis, kui hoolimata meie kangelaslikust võitlusest oma keele säilitamise nimel on siinse piirkonna elanikud mõnesaja aasta pärast valdavalt ingliskeelsed. Ja eesti keelt kõneldakse siis vaid rahvusliku uhkuse puhangutena – ning seda kirjutavad vaid ekstravagantsusesse kalduvad indiviidid?

Soovmõtlemisele tuginev isamaalisus – ka minu enda sees – kiirustab siinkohal hõiskama, et kindlasti mitte. Aga pragmaatilise tegelikkuse mõju võime Briti saartel ise kogeda.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.