"Välisilm": olukord Süürias jääb endiselt segaseks
Ehkki G20 tippkohtumine Hangzhous veel jätkub, on enam kui selge, et Venemaa ja USA president Süüria küsimuses mingisugustki kokkulepet ei saavutanud. Samas on Süüria jäetud kõrvale Venemaa ja Türgi äraleppimises, mistõttu sõda Euroopa lähedal jätkub.
Ehkki G20 tippkohtumine Hangzhous veel jätkub, tundub, et Venemaa ja USA seal Süüria osas mingi kokkuleppeni ei jõudnud.
Välisministrite Sergei Lavrovi ja John Kerry kohtumine jooksis liiva ning ehkki selle loo kirjutamise ajal pole veel lõplikku infot presidentide Vladimir Putini ja Barack Obama kohtumise kohta, võib praeguste infokildude põhjal siiski üsna kindlalt väita, et ka seal Süüria asjus kokku leppida ei suudetud. Nagu juba saates varem kuulda võis, on eri meelt ka USA ja Türgi, kuid ega ka Venemaal ja Türgil Süüria osas suuremat üksmeelt ole. Nõnda võibki öelda, et praegusel hetkel ei suuda Süüria osas ükski suurjõud kokku leppida mitte ühegi teise suurjõuga ning sõda jätkub omasoodu.
USA-le ei meeldi Venemaa-Süüria ühine õhusõda endise Al Nusra rinde vastu, mis nüüd tegutseb nime all Jabhat Fateh al Sham ehk võitlus Süüria eest. Tegu on Al Qaidaga seotud ning vaieldamatult islamiäärmusliku organisatsiooniga.
Paljud USA toetatavad mõõdukamad rühmitused aga on kurtnud, et Venemaa õhurünnakud Jabhat Fateh al Shami pihta nõrgestavad kogu Bashar al Assadi vastast ühisrinnet, sest selles on Al Nusra rinde järeltulija sõjaliselt üks tugevamaid jõude. Teine häda on see, et tegelikus sõjategevuses pole tihti võimalikki vahet teha äärmuslaste ning mõõdukate või koguni ilmalike rühmituste vahel, mistõttu Vene lennukid pommitavad neid kõiki. Kuivõrd Venemaa peab diktaator Bashar al Assadit jätkuvalt Süüria legitiimseks riigijuhiks ning nõuab USA-lt täielikku distantseerumist Al Nusra rinde järeltulijast, selle ühemõttelist vaenlasekskuulutamist, siis ei paista eriti ühtegi kohta, kust mõni mõistlik kokkulepe tulla võiks.
Vene-Süüria lennuvägede ühistegevuse edu aga käis närvidele ka Türgile, kes ilmselt just sellest aetuna oma tankid Süüriasse viis. Teine närvesööv komponent Süüria kriisis on kurdide edu, kes pole oma territooriumite ühendamisest enam kaugel, mille tõttu paistab järjest selgemini ka kurdide kauaoodatud rahvusriik, mis on aga miski, mis paneb Türgi kasvõi nahast välja pugema, et sellist moodustist maailmakaardile ei tekkiks.
"Me ei luba iialgi kunstliku riigi tekkimist Põhja-Süürias," ütles Türgi peaminister Binali Yildirim.
Kurdide tümitamine ei meeldi USA-le ega tegelikult ühelegi Lääneriigile, sest et kurdid on näidanud end ainsa tõsiseltvõetava jõuna, kes ISIS-t korralikult peksta suudab. Pealegi pole kurdide puhul karta islamiäärmuslust, suuremat osa kurdi võitlejaist võib nimetada vasakpoolseiks, täpsemalt jagavad nad 20. sajandi lõpus välja kujunenud ideoloogiat, mis lühidalt kokkuvõetuna on segu kommunismist ja anarhismist ning millel klassikalise marksismi-leninismiga suuremat pistmist pole, ehkki kurdi võitlejaid sageli just kommunistideks nimetatakse.
Olgu nende ideoloogia peensused ja nüansid aga millised tahes, fanatismi Jumala nimel sealt tõesti ei paista. Türgi kurdidevastane võitlus ei meeldi ka Venemaale, kes peab aga arvestama, et võimalus kurdi riigi tekkeks pole sugugi meelt mööda ka Bashar al Assadile. Igatahes laseb Venemaa siin Türgil vaikimisi tegutseda, seniajani pole Moskva Türgi vägede saabumist Süüriasse hukka mõistnud. Enamgi veel, Venemaa on hakanud koguni hoiduma Vaba Süüria Armee ja teiste Türgi toetatavate rühmitustega sõdimisest. Kurdid ise on üsna veendunud, et Türgi peamine sihtmärk Süürias on just nemad ning ISIS-evastane võitlus on kõigest ettekääne.
"Türgi valitsus ütleb, et peab Põhja-Süürias sõda ISIS-ega, kuid tegelikult ta seda ei tee. Tegelikult sõdib ta kurdidega. Kui nad tahavad sõdida ISIS-ega, siis viimane on ennast kõikjal Türgis sisse seadnud. Seega peaksid nad võitlema Türgi enda pinnal, see on targem, kui Süüriasse minna," ütles Kurdi meeleavaldaja Türgis Diyadin Altinisik.
USA jaoks teeb Türgi manitsemise aga keeruliseks asjaolu, et Türgi sõdib Süürias koos Vaba Süüria Armeega, mis on esiteks ilmalik rühmitus ja teiseks peamine sõjaline jõud Lääne toetatavate rühmituste hulgas. Milliseks aga on kujunenud USA, Türgi ja Venemaa hoiakud Süüria osas, illustreerib üsna täpselt üks internetis liiklev pilt. Türgi isetegevus Süürias ei imponeeri aga ka niigi Süüria põgenikega hädas olevale Euroopa Liidule. Euroopa Liidus kardetakse, et Türgi sekkumine võib kogu Lähis-Ida sõjakoldeks muuta, kuhu muidugi praegusest seisust enam väga pikk tee polegi.
"Selline korduv, vastuoluline sekkumine toob kaasa täieliku sõjalõõma riski. Täiesti hädavajalik on võitlus lõpetada ja naasta läbirääkimistele," ütles Prantsusmaa president Francois Hollande.
Et aga olukord veelgi komplitseeritum oleks, jätkavad teineteise põrnitsemist ning muidugi mitte ainult Süürias, vaid kõigis piirkonna konfliktikolletes sekkumist USA vana liitlane Saudi-Araabia ning Venemaaga ühte mesti hoidev Iraan.
"Me näeme Iraani kasvavat sekkumist Süürias, tema toetust Hizbollah'le, toetusti houthi'dele, tema varjatud tegevust piirkonna riikide destabiliseerimiseks. Me näeme, kuidas Iraan üritab sokutada relvi Bahraini, Kuveiti, Saudi-Araabiasse," sõnas Saudi-Araabia välisminister Adel al-Jubeir.
Igatahes on praegu pea võimatu öelda, mis lähemal ajal Süürias saama hakkab, selge on ainult see, et sõja lõppu kuskilt ei paista. Õhusõjas edukad Venemaa ja Bashar al Assad võivad ju propagandistlikud deklareerida, et Assadi Süüria taastamine on juba käeulatuses, tegelikkus vaatamata nende edule selliseks optimismiks põhjust ei anna.
ISIS on juba pikemat aega taanduma ning valusaid kaotusi üle elama pidanud, võimalik aga, et kurdide kiskumine võitlusse Türgi tankidega isehakanud kaliifi võitlejate positsioone jälle parandab. Kuigi pigem siiski mitte, sest ISIS on Süürias ainus jõud, kelle materdamise vajalikkuses kõik suurjõud ühel meelel on ning USA jaoks on ISISe hävitamine Süüria puhul veel kõige olulisem teema. Kõik ülejäänud jõud aga näikse kohalike ja rahvusvaheliste suurjõudude tegevuse tulemusel sunnitud olukorda, kus neil ei jäägi üle muud, kui lõputult sõdida, ilma et ühegi jõud teistest selgelt üle käima hakkaks.
Toimetaja: Aleksander Krjukov