Ajaloolased: kodakondsuse said kõik Eesti alalised elanikud
Eesti iseseisvudes luges riik kodanikeks kõik Eesti territooriumi alalised elanikud, kellel oli selleks seadustes sätestatud õigus oli ning ka iseseisvusmanifestis ja 1918. aasta Maanõukogu määruses mainimata jäänud alade alalised elanikud loeti automaatselt Eesti kodanikeks, kinnitavad ajaloolased.
Riigikokku kuuluv ajaloolane Aadu Must ütles BNS-ile, et et manifest kõigile Eestimaa rahvastele ehk Eesti iseseisvusmanifest deklareeris, et "kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees."
„Iseseisvusmanifest küll ei defineerinud otseselt, kes on Eesti kodanik, kuid selle põhjal loeti Eesti vabariigi kodanikeks kõik manifestis deklareeritud aladel alaliselt elavad inimesed,“ toonitas Must.
Ajaloolane Helen Rohtmets kirjutab Eesti kodakondsuse kujunemise põhimõtteid ja praktikat käsitlevad magistritöös, et riigiõiguslikult pandi Eestis kodakondsuse institutsioonile alus alles 1918. aasta lõpul, mil Maanõukogu määrusega piiritleti isikute ring, kellele laienevad Eesti kodaniku õigused. Rahvusvahelise mõõtme omandas Eesti kodakondsus alles 1920. aastal, mil Eesti sai Tartu rahulepingu sõlmimisega oma esimese de jure tunnustuse, kirjutas Rohtmets.
Maanõukogu määruse kohaselt olid Eesti kodaniku õigused kõigil isikutel, vaatamata nende rahvusele ja usule, kes vastasid kolmele tingimusele. Nende tingimuste kohaselt pidi inimene elama Eesti riigi piirides, olema kuni 1918. aasta 24. veebruarini endise Vene riigi alam ning olema pärit Eesti riigi osadest või seisma Vene riigi asutuste poolt Eesti alal peetud elanike nimekirjades. Päritolu all peeti silmas kohta, kus tema vanemad tema sündimise ajal alaliselt elasid, ning kohalike elanike nimekirjadena läksid arvesse kirikuraamatud ning seisulikud nimekirjad, nagu valdade hingekirjad, linnakodanike nimekirjad ja aadlimatrikkel.
Kodanikkonna määratlemise alusena defineeris manifest Eesti riigi territooriumi ning kõik Eesti piiridesse jäävate alade alalised elanikud Eesti kodanikeks. Samas ei maninud manifest ning Maanõukogu määrus alasid, mis läksid Eesti koosseisu Tartu rahulepinguga.
Tartu ülikooli uusima ajaloo dotsent Jaak Valge sõnas, et 1918. aasta Maanõukogu määrus kaotas 1922. aasta kodakondsusseaduse maksmahakkamisega kehtivuse.
Kõik Komarovka elanikud said kodakondsuse
Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälkoo ütles BNS-ile, et iseseisvusmanifest oli suunatud "kõigile Eestimaa rahvastele", see tähendab mitte ainult eesti rahvusest inimestele.
„Eesti Vabariigi idapiiriks rahvusvahelise õiguse mõttes sai Venemaaga 1920. aasta Tartu rahulepingus kokkulepitud piir, sealhulgas Komarovka küla Narva taga. Selle piiriga kindlaksmääratud territooriumil sai Eesti Vabariik endale ka rahvusvahelise tunnustuse, muuhulgas ka Rahvasteliidu liikmeks“ sõnas Mälksoo.
Ta märkis, et toona oli Euroopas suureks probleemiks põgenike probleem Euroopa enda sees.
„Massilise kodakondsusetuse vastu üritati Euroopa riikide peres võidelda ja uutele riikidele Ida-Euroopas seati koguni tingimusi vastuvõtuks rahvusvahelisse kogukonda, eriti, mis puudutas rahvusvähemuste kaitset. Seetõttu me ei saa eeldada, et uutel riikidel lasti juurutada kodakondsusetust rahvuse või mõne muu tunnuse alusel nende osaks saanud territooriumidel,“ ütles Mälksoo. „Seega kui keegi sündis Eesti Vabariigi osaks saanud territooriumil oma kodukohas, peaksime täna rusikareeglina eeldama rahvusvahelise õiguse mõttes tema Eesti Vabariigi kodakondsuse saamist.“
Must selgitas, et Eesti riigi piirid pani paika Tartu rahuleping ja piirileping Lätiga. „Kõik Eesti koosseisu läinud alade - Narvataguse ja Petserimaa - alalised elanikud loeti automaatselt Eesti kodanikeks,“ kinnitas Must.
“Peame arvestama, et vastavalt Tartu rahulepingule on ka Komarovka küla Eesti territoorium. Seega, kui Marina Kaljuranna vanavanemad sealt pärit olid, said nad Eesti kodanikeks automaatselt," ütles Valge.
"Inimene, kelle esivanemad on Eesti riigi sünni ajal ja pärast seda pidevalt Eesti territooriumil elanud, on automaatselt täieõiguslik sünnijärgne Eesti kodanik. Seda muidugi juhul, kui ta ise sellest kodakondsusest pole loobunud. Kõikide teiste isikute puhul on Eesti kodakondsuse saamine olnud kord lihtsam, kord keerulisem, kuid selleks on tulnud esineda selge ja dokumenteeritud tahteavaldusega, mis ametivõimude poolt kas rahuldati või tagasi lükati. Pelgalt tagantjärele tahtmisest sünnijärgseks kodanikuks saamiseks ei piisa,“ sõnas Must.
Musta sõnul said Eesti kodakondsuse said ka Tartu rahulepingu alusel Venemaalt ja mujalt Eestisse opteerunud inimesed, kui siseministeerium sai kohalikult omavalitsuselt kinnituse nende päritolu kohta. Päritolu all peeti silmas kohta, kus tema vanemad tema sündimise ajal alaliselt elasid, ning elanike nimekirjade kõrval võidi arvestada ka kirikuraamatuid, hingeloendeid ja koguni aadlimatriklieid. „Kümned tuhanded optandi tunnistuse saanutest tegelikult Eestisse ei jõudnudki, kuid kohtupraktika kohaselt ei ole ka nende järglased selle tõttu automaatselt kaotanud õigust sünnijärgsele Eesti kodakondsusele,“ ütles ta.
Rahvaloenduse alusel said alalised elanikud kodanikeks
„Aastal 1922 korraldati Eestis rahvaloendus ning kõik alaliselt Eesti riigi piirides elanud inimesed loeti Eesti kodanikeks, ehkki kodakondsust määratlevat küsimust polnud neile esitatud. Erandiks olid Eestis elanud välisriikide kodanikud, Nanseni passi omanikud ning need inimesed, kes ei olnud optandid ning olid Eestisse tulnud näiteks sõjapõgenikena. Viimase kolme grupi esindajatel oli võimalik esitada taotlus Eesti kodakondsuse saamiseks,“ ütles Must.
Näiteks võiks tuua tänavu maikuus Austria presidendiks valitud Alexander van der Belleni. Tema esivanemad põgenesid 1919. aastal bolševike eest Eestisse. Nad ei saanud Eesti kodakondsust automaatselt ning pidid seda taotlema.
Must nentis, et 1920. aastate keskel asutati Eestis perekonnaamet, statistikaamet ja teised institutsioonid, kuid kodanike või elanike üldregistrit või koondnimekirja ei peetud ning näiteks inimesele isiklikult kodakondsusesse arvamisest teada anda ei olnud põhjust.
„Siseriiklikult polnud kodakondsus oluline ning seetõttu polnud enamikel Eesti elanikel ka otsest vajadust nõutada Eesti kodakondsust tõendavat dokumenti. Siseriiklikuks kasutamiseks mõeldud dokument oli isikutunnistus, kuhu oli märgitud isiku rahvus, elukoht ja muud andmeid, kuid mitte kodakondsus,“ selgitas Must. Eesti kodanikel oli võimalik saada ka passi ehk "väljamaa passi", mis oli vajalik riigist väljasõitmiseks.
„Eesti elanik, kes ei sõitnud välismaale, ei vajanud siseriiklikult passi ning võis rahulikult Tartu rahu sõlmimisest kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni ilma selleta Eestis elada. Samuti võis ta Eestis elada nii, et ta polnud oma kodakondsusest üldse teadlik,“ sõnas Must.
Rohtmets märgib oma magistritöös, et 1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli koguni 98,8 protsendil Eesti elanikest Eesti kodakondsus
1934. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 1 126 413 inimest. Seega elas toona Eestis umbes 13 500 inimest, kel polnud Eesti kodakondsust. Teiste riikide kodanikke oli loenduse andmeil 4369, neist umbes 2300 Saksa ja Läti kodanikku ning 490 Vene kodanikku. Kodakondsuseta isikuid oli Eestis tol hetkel pisut üle 7800. Neile lisandus 1270 inimest, kelle kodakondsus oli loenduse andmeil teadmata.
Kaljurand oli sunnitud kodakondsust tõendama
Presidendiks kandideeriv Marina Kaljurand avaldas teisipäeva hilisõhtul politsei- ja piirivalveameti (PPA) väljastatud tõendi, milles amet kinnitab, et Kaljurand omandas Eesti kodakondsuse sünniga. "Politsei- ja piirivalveamet tõendab, et Marina Kaljurand on omandanud Eesti kodakondsuse sünniga," seisab digitaalselt allkirjastatud dokumendi koopias. "Tõend on antud esitamiseks Vabariigi Valimiskomisjonile," lisab dokument kuupäevaga 12. september.
"Osad EKRE juhtpoliitikud käivad mööda riiki ringi ja räägivad, et mina ei tohiks kandideerida Eesti presidendiks, kuna ma polevat sünnijärgne Eesti kodanik. See on vale," märkis Kaljurand Facebooki-postituses. "Minu ema on sündinud Eesti Vabariigis, ta oli Eesti kodanik, ka minu ema isa oli minu ema sünnihetkel samuti Eesti kodanik, mina olen sünnijärgne Eesti kodanik," lisas Kaljurand.
EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme tunnustas kolmapäeval Kaljuranna otsust esitada siseministeeriumi tõend oma sünnipärase kodakondsuse kohta. Helme sõnul ei ole EKRE Kaljuranda kodakondsusteemaga rünnanud või teda süüdistanud, vaid "nõudnud selgust ja küsinud, kus on vettpidavad tõendid". Helme sõnul on loomulik, et riigi presidendi asjad peavad olema täiesti läbipaistvad.
Helme teatas juba möödunud nädalal, et EKRE-le teadaolevalt sai Kaljurand 1991. aasta lõpus või 1992. aasta alguses kodakondsuse mitte õigusjärgsuse alusel, vaid valitsuse eriotsusega. Siseministeerium vastas ERR-i palvele kontrollida, kas rahvastikuregistri ja presidendi valimise seaduse järgi on Kaljurannal õigus presidendiks kandideerida lakooniliselt: "Marina Kaljurand on sünnijärgne Eesti kodanik."
Allikas: BNS