Mustveest pärit Rain lõpetas 2014. aastal Tartus gümnaasiumi, läks seejärel kaitseväkke ning seisis Vahipataljoni koosseisus tunnimehena isegi presidendilossi uksel. Läinud sügisel astus ta Tallinna tehnikakõrgkooli teedeehituse erialale. Reedel, 20. novembri õhtul tuli Rain pealinnast Tartusse, kus vanematel on korter, vahendas "Pealtnägija".

Isa ja ema sõitsid linnast välja sõbra juubelile. Rain läks klassikaaslastega välja. Teiste seas oli Henri, kes oli saanud kaitseväest linnaloa. Pidu lõppes 21. novembri hommikul. Nagu hilisemad analüüsid näitavad, olid Rain ja Henri alkoholi tarbinud, kuid joove polnud suur. Pisut enne kella 5 seadsid nad sammud kodu poole.

Samal ajal pidas prefektuuri peamajas pausi patrull, kuhu kuuluvad 25-aastane Igor ja 44-aastane Einar. Kell 5.02 kõlas raadiost väljakutse, et nende kolleegid vajavad Tartu kesklinnas abi, kuna seal oli kaklus.

Selle väljakutse peale asusid nad teele. Ja kui nad olid oma teed alustanud, said nad teise väljakutse, et Tartu kesklinnas on nähtud relvaga liikuvat inimest, kes istus taksosse.

"Ja kuna tegemist on selliste kutsetega, kus võib olla ohus inimese elu, siis sinna reageeriti kogu vaba ressursiga, mis Tartus tol hetkel olemas oli," selgitas Lõuna prefekt Tarmo Kohv.

Tegu oli prefekti sõnul kõrgeima ehk politsei keeles Charlie-väljakustega. Rooli istus Igor, kellel juhistaaži neli ja politseistaaži kolm aastat.

"Selles ekipaažis oli see nagu äraspidiselt paika pandud ehk noor, mõneaastase kogemusega politseinik oli pandud autorooli ja teine politseinik, kellel oli paarkümmend aastat töökogemust, istus kõrval. Ma leian, et see iseenesest ei olnud õige lahendus," kommenteeris kannatanute esindaja, vandeadvokaat Indrek Sirk.

Sireeni ei kasutatud

Veel olulisem nüanss on, et nad panid Volkswageni bussil tööle küll vilkurid, aga mitte sireeni ehk masin sõitis 120-kilomeetrise tunnikiirusega kesklinna suunas vaikselt. Kohvi sõnul on sireeni kasutamine alarmsõiduki juhi otsustada.

"Kuna tegemist oli varahommikuga, siis ei kasutatud sellel ajal sireeni. Ja põhjus on väga lihtne - terve linn magab ja kui seal korraga reageerib 4, 5, 6 autot, siis on seda lärmi linnaruumis piisavalt palju," selgitas Kohv.

Raini isa Raul leiab, et alarmi kasutamine oleks õnnetuse ära hoidnud. Kohv sellega ei nõustu."See on natuke tagantjärele tarkus. Nagu ütles ekspert, siis tegelikult kõik asjaolud olid soodsad selleks, et see õnnetus toimus. Selle alarmsõiduki roolis oleks võinud olla ükskõik kes – mina, teie, keegi kolmas politseinik -, aga seda otsasõitu konkreetselt vältida ei oleks võimalik olnud," ütles ta.

Advokaadi sõnul ei pea ametlik versioon vett

Kannatanuid esindav vandeadvokaat Indrek Sirk, kes ise on ekspolitseinik, leiab, et ametlik versioon ei pea algusest peale vett.

Kaitseväe ühendatud õppeasutuse valvekaamerad jäädvustasid politseibussi enne otsasõitu ning oli näha, et sellele tuli kesklinna poolt vastu algul üks ja siis teinegi takso, kus oleks võinud olla väidetav relvaga isik, aga patrull isegi ei aeglustanud.

"Nad ei aeglustanud kummagi takso peale oma kiirust, on ilmselge, et nad seda kontrollida ei saaks. Jääb mulje, et nad tegid võidusõitu ehk nende eesmärk ei ole mitte juba tee peal kontrollida neid asjaolusid, mis neile oli teada antud, vaid võimalikult kiiresti jõuda kohale sinna, kuhu neil lõpuks plaan oli sõita," rääkis Sirk, kelle sõnul otsitud relvastatud inimest ei leitudki üles.

Mehed ei märganud vilkureid ja auto kiirust

Dramaatiline lugu on lahti võetud murdosasekunditeks. Momendil, kui politseibuss kaamerasse jäi, oli Tartu ühe suurema ristmikuni, kuhu suubuvad viis tänavat, jäänud sadakond meetrit. Foorides vilkus kollane tuli. Bussi kiirus oli 117 kilomeetrit tunnis. Peolt tulnud Rain ja Henri olid selleks hetkeks jõudnud ülekäiguraja keskel asuvale ohutussaarele ja kell 5.05 ning 25 sekundit asusid ületama tee teist poolt.

Henri sõnul nägid nad lähenevat masinat, aga ei märganud vilkureid ega saanud aru suurest kiirusest.

"Kui ma jõudsin tee keskele, siis see oli juba 15 meetri kaugusel. See oli hetk, kui ma sain aru, et nüüd läheb asi halvasti. Veel viimasel hetkel ma ütlesin Rainile: "Rain, jookse!" Mina ise tõstsin ka sammu, tema hakkas ka sammu tõstma ja oligi see viimane osa veel ületada. Siis mina pidin tegema hüppe, sest mingi kuues meel ütles mulle, et vastasel juhul sa saad autolt löögi. See oli kõik millisekundite mõtlemine. Mina sain autolt tagumiku pihta löögi, aga sõber sai surmava löögi," meenutas Henri.

Sirki sõnul on ainult juhus, et ohvreid oli üks. "Kõige kurioossem selle juures on see, et kaks sõpra kõndisid kõrvuti. Üks jõudis teha pool sammu rohkem ja tema sai politseiautolt ainult kerge riivava löögi. Teine jäi õnnetuseks politseiauto parema nurga ette ehk oli paarikümne sentimeetri küsimus ja kõik oleks kergendunult ohanud ja läinud edasi oma teed. Aga saatus tahtis teisiti. See, et oli ainult üks ohver, on juhus. Täielik juhus. Nad oleksid mõlemad sinna ette jäänud, sest politseisõiduki juht polnud selleks midagi ette võtnud, et ohtu kuidagi vähendada või minimeerida," rääkis Sirk.

Miks aga politsei ei aeglustanud suurele ristmikule sõites ega näinud kahte noormeest, kes olid ohutussaarel ja jätkasid tee ületamist, on müstika. Kusjuures hukkunud Rainil oli ka helkur.

Politsebussi kaamera oli välja lülitatud

Palju küsimärke oleks olemata, kui politseibussi pardakaamera oleks töötanud, aga väidetavalt polnud see sees. Kohv ei oska vastata, miks kaamera väljas oli.

"Ma ei oska sellele küsimusele vastata, tõesti ei oska. Normaaltingimustes need kaamerad peaksid töötama. Seal võib olla sada erinevat põhjust - on siis aku tühi või on mingisugune elektrooniline viga. Tehnika on tehnika ja sellele küsimusele ma ausalt vastust ei tea," tõdes ta.

"Ma olen täiesti kindel, et see kaamera ei olnud sisse lülitatud, sest sündmuskohale tulid koheselt sisekontrollibüroo ametnikud, kes kohtueelset uurimist läbi viisid ja nende üks esmane ja kohene ülesanne oli veenduda selles, kas pardakaamera töötas või mitte," ütles juhtivprokurör Kaire Hänilene.

Politseinik oli ka varem avariisid teinud

Kaotusevalus pere oli nagunii politsei ametliku versiooni suhtes skeptiline, aga tõeliselt jahmatas neid see, kui materjalidest selgus, et noor politseinik Igor oli oma lühikese karjääri jooksul juba jõudnud teha kolm avariid alarmsõiduki roolis. Kaks neist avariidest olid seotud kihutamisega.

Sirki sõnul kuulub sõidukit juhtinud politseinik riskigruppi. "Kaks varasemat alarmsõidul juhtunud õnnetust olid toimunud sellistel alarmsõitudel, mis olid täiesti tühisel põhjusel. Ühel juhul läks ta viima oma kolleegile tõenduslikku alkomeetrit, mida oli vaja seoses sellega, et kinnipeetud joobes juhi joovet tuvastada – oht oli möödas, politseinik juba seisis kõrval ja oli auto kinni pidanud. Teisel juhul oli keegi valvas kodanik teatanud, et üks purjus inimene kuskil magab ja politseil oleks vaja minna vaatama – samuti mingit akuutset ohtu ei olnud, vaid vilkurid pandi tööle ja mindi siis sinna kohale sõitma. Mõlemal korral põhjustas ta ise liiklusõnnetuse," selgitas Sirk.

Kohvi hinnangul ei ole politseinik ohtlikum kui teised noored juhid. "Põhimõtteliselt on olnud tegemist plekimõlkimistega, kus keegi kannatada ei ole saanud," märkis ta. 

Politseinikul süüd ei leitud

Uurimist juhtinud prokuröri sõnul polnud juriidiliselt millestki kinni hakata. Algul lõpetas asja ära Lõuna prokuratuur ja pärast vanemate protesti, 1. septembril ka riigiprokuratuur. Kokkuvõttes on riigi seisukoht, et noormehed ilmusid ülekäigurajale nii järsku, et Igoril polnud võimalik otsasõitu vältida. Eelnevad avariid ja sireenita sõitmine ei mängi siinjuures prokuröride sõnul mingit rolli.

"Alates sellest hetkest, kui ma kuulsin, et selline õnnetus aset leidis, olen ma väga kaasa tundnud kogu perele, aga sellistes otsustes, kas kriminaalmenetlus lõpetada või kellelegi süüdistus esitada või kedagi karistada, ei saa prokuratuur lähtuda emotsioonidest-sümboolsusest. Me saame süüdistuse esitada sellisel juhul, kui meil on võimalik välja tuua kellelegi konkreetne etteheide, mida ta tegi valesti, mida ta oleks pidanud tegema teistmoodi, milles seisnes tema vale käitumine. /.../ Kuna antud juhul prokuratuur ei leidnud neid rikkumisi politseiametniku puhul, siis seetõttu ka kriminaalmenetlus lõpetati," selgitas Hänilene.

Prokuratuur täpsustas, et  "ka jalakäijal on seadusega pandud kohustus veenduda teeületuse ohutuses ning antud juhtumi kontekstis pidanuks andma teed alarmsõidukile".

Viimase õlekõrrena vaidlustasid lähedased riigiprokuratuuri otsuse kohtus. Indrek Sirk tegi patrullauto GPS-i ja muude andmete najal arvutusi ja väidab, et ametlik versioon ei pea paika.

Lõpuks taandub kõik küsimusele – kui tavaautojuht peab olema kindel, et ülekäigurada on vaba ja ükski jalakäia ei ole sinna astumas, siis kas vilkuriga alarmsõidukile see ei kehti? Seda enam, et ka politsei alarmsõidukoolituses rõhutatakse, et kiirusest tähtsam on ohutus, sest abi ei jõua kohale, kui alarmsõiduk satub avarisse.

"Mõistlikult mõtlev politseisõiduki juht saab aru, et see on täiesti absurdne lahendus, aga selline noor ja aktiivne või riskeeriv juht saab sellest kinnituse, et tegelikult ei ole tal vaja alarmsõidu tegemisel enam mitte millegi muuga tegeleda kui lülitada sisse sinise vilkuri nupp ja kõik lülitub siis välja. Karistusseadustik, liiklusseadus ja ka füüsikaseadused lülituvad tema jaoks täielikult välja ja ta võib tunda ennast täiesti vabalt ja karistamatult ehk ohutuse tagamise põhimõte muutub tegelikult nulliks," arutles Sirk.

Raini lähedased rõhutavad, et nende eesmärk ei ole, et politseinik Igor vangi pandaks. Küll aga tahaksid nad selget sõnumit, et arutu, silmaklappidega kihutamine vilkurite varjus ei ole normaalne.

Kui ühe noore mehe surmast on midagi kasu, siis pere sõnul võiks see olla see, et Eestis vaadatakse üle alarmsõitude kord ja sireeni kasutamine. "Me peaks väga tõsiselt kaaluma seda, et sireen peaks olema kohustuslik. See on väga oluline järeldus, mis sellest õnnetusest tuleb teha, sest see noor inimene oleks kindlasti elus, kui seal oleks sireen töötanud," ütles Sirk.

Igor, kes töötab politseinikuna edasi, kuid enam autoroolis ei ole, kirjutas "Pealtnägijale", et mõtleb õnnetusele kogu aeg. "Sõnadest on liiga vähe. See ei too inimest tagasi. Mõtlen juhtunule kogu aeg ja mõistan, kui raske on Raini perel. Ma tunnen neile poja kaotuse pärast väga kaasa. Ka mulle on see olnud raske. Mul on väga kahju, et see õnnetus juhtus," kirjutas ta.

Igori vanem paarimees sai vabariigi aastapäeval eeskujuliku teenistuse eest autasu.