Annika Uudelepp: meie praegused poliitikud ja luhtakippuv võimalus ({{commentsTotal}})

Annika Uudelepp on poliitikauuringute keskuse Praxis kodanikuühiskonna ja riigivalitsemise ekspert.
Annika Uudelepp on poliitikauuringute keskuse Praxis kodanikuühiskonna ja riigivalitsemise ekspert. Autor/allikas: Erakogu

Üks levinud eksiarvamus vajab korrigeerimist. Me oleme harjunud ütlema, et valimisperiood kestab neli aastat. Kestabki. Kuid valitsemisperiood on märgatavalt lühem. Selle põhjus on poliitökonoomiast tuntud loogika, mida nimetatakse poliitiliseks äritsükliks.

Poliitilise äritsükli loogika järgi muutuvad poliitikud enne järjekordseid valimisi heldeks, püüdes näidata positiivseid tulemusi ja lubades lahkelt uusi hüvesid toetuste, teenuste ja investeeringute näol. Iga vähegi kogenud poliitik teab, et kui valimispäev läheneb, ei tohi oma positsioonide hoidmise või parendamise tõttu mingil juhul raskeid teemasid torkida. Tagajärg on see, et viimasel aastal enne valimisi ei saa midagi tõsisemat ette võtta.

Kogutakse punkte tehtu eest, avatakse valminud objekte ja välditakse kõike, mis võib valijaid ärritada. Seda kõike nägimegi enne 2015. aasta riigikogu valimisi.

Pärast valimisi peaks aga olema kõige viljakam aeg muutusteks – valitsus on valijatelt värskelt saadud mandaadi tuules teotahet täis, teeb ära valimislubadustest tulenevad suuremad otsused ja raskemad valikud.

Aga meenutame, mis on pärast eelmisi, vähem kui 21 kuud tagasi toimunud riigikogu valimisi juhtunud.

Kõigepealt läks mitu nädalat kaotsi, sest koalitsioonilepingut ei saadud tehtud. Kui lõpuks saadi, ei tulnud kohe valitsema hakkamisest midagi välja.

Kaks koalitsioonierakonda kolmest otsustas esimehe välja vahetada. Üks nendest uutest esimeestest soovis koalitsioonilepingu vähemalt osaliselt kohe ringitegemiseks avada. Samal ajal püüdis valitsus üle kivide ja kändude ning usaldushääletuse hinnaga suruda riigikogust enne suvepuhkust läbi valusaid maksumuudatusi.

Sotside jutt koalitsioonleppe avamisest pani mitmeks kuuks ootele sammud, mida värske valitsus võinuks teha. Eelmisel sügisel saadi siiski hoog sisse ja jõuti ette valmistada ning kokku leppida näiteks haldusreformis ja riigiasutuste kulude vähendamises; käima lükati bürokraatia vähendamise projekt ning hiljuti sündis kokkulepe eripensionide reformis.

Kui tavaliselt on viljakas tööaeg valitsusele umbes paar aastat pärast valimisi, siis tänavused presidendivalimised panid jälle mitmeks kuuks otsuseid ootele. Kõigil kolmel koalitsioonierakonnal oli eelnõusid ja otsuseid, mis partnerite heakskiitu ootasid.

Praegu oleme seega õnnetus seisus. Õhk on läppunud ja tuba oleks vaja tuulutada, kuid akent lahti ei tehta. Mitte sellepärast, et keegi ei saaks aru, et värsket õhku on vaja. Hoopis sellepärast, et linki kistakse üksteise käest ära.

Sellega olengi jõudnud tänasesse päeva. Teoreetiliselt peaks praegu olema veel umbes poole aasta pikkune ajaaken, mille jooksul meie riigis põhjalikumat panustamist vajavad valdkonnad lahti võetakse ja uueks loomisele alus pannakse.

Aega pole palju – tuleval kevadel algab ringmäng jälle, sest järgmise aasta oktoobris toimuvad kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Aga ka nende viie-kuue kuu sees on nõndanimetatud vaikset aega. Näiteks jõuludest kolmekuningapäevani on rahu ja vaikus ning vahetult enne vabariigi aastapäeva püütakse hea tavana hoiduda poliitilistest kemplustest.

Kahjuks tuleb nüüd tuleb nörritav osa – seekord paistab, et järelejäänud lühikesest tegusast ajast võib suur osa raisku minna.

Valitsuse juhterakond rappub sisetülides. Sotsiaalmeedias võib ju kommenteerijaid naeruvääristada, kuid kasvõi auesimehe avalik noomimine ja leppimiskoosoleku järel sõnade pealelugemine näitab, et asjad pole kaugeltki korras.

Kuni energia kulub oma erakonnas suhete silumisele, on selle võrra vähem jaksu koalitsioonikaaslastega ühisosa otsida ja suurele pildile keskenduda. Poliitikutel võib olla keskmisest paksem nahk, suurem töövõime, väiksem unevajadus ja leplikum perekond, kuid looduse vastu ei saa ja ööpäevas on ainult 24 tundi ning nädalas seitse päeva.

Suurim opositsioonierakond peab samuti sisesõda, kus tunded on päris kuumaks aetud. Tunnetega on aga sama lugu kui füüsiliste kehadega – mida kõrgemaks temperatuuri ajad, seda kauem jahtumine aega võtab. Keskerakonna järgmise nädala laupäeval toimuvalt erakorraliselt kongressilt võib tulla otsus ja hetkeseisu vormistamine, kuid lahenduse ja leppimise leidmine kulutab ära kogu aja kuni valimisteks valmistumiseni ning tõenäoliselt jääb veel puudugi.

Praegu oleme seega õnnetus seisus. Õhk on läppunud ja tuba oleks vaja tuulutada, kuid akent lahti ei tehta. Mitte sellepärast, et keegi ei saaks aru, et värsket õhku on vaja. Hoopis sellepärast, et linki kistakse üksteise käest ära.

Loodame vähemalt, et presidendivalimistest on õpitud ja need, kes lingist ilma jäävad, on valmis koostööks teistega. Et nad ei ürita linki küljest kruvida ega aknaraami kinni naelutada. Ikka selleks, et niigi nappi valitsemisperioodi mitte raisku lasta.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: