Kremli soov lüüa kaasa maailma asjade arutamises ja suunamises vormistus 2004. aastal. „Juhuslikult“ on see ka aasta, mis järgnes läänemaailma lõhestanud Iraagi sõja alustamisele ning mil laienesid nii Euroopa Liit kui ka NATO.

Toona Davose foorumi eeskujul tekkinud Valdai klubi on tänaseks oma toimetamised üle kolinud Sotši. Eesmärgid ja sisu on jäänud samaks: arutelude kõrval üritavad Venemaa tipud – ja president Putin isiklikult – kohale saabunud rahvusvahelisele teadlaste ja poliitikute seltskonnale peale suruda oma arusaamu maailmas toimuvast.

Sealjuures ilmub käigult hinnanguid jagav ja järeldusi tegev Peremees reeglina kohale viimasel päeval ning räägib nii, et üks põrutav uudis järgneb teisele. Pole raske märgata osavat (ette)söödu mängu – seekord jõudis asevälisminister Mihhail Bogdanov 25. oktoobril paneelil teatada, et Venemaa kaalub võimalust vägede saatmiseks Iraaki ja Liibüasse (mõistagi ”seaduslike valitsuste palvel”). Arusaadavalt tekitas see suurt elevust, kuniks Putin ise kaks päeva hiljem sealsamas Sotšis küsimustele vastates selle võimaluse välistas.

Kõnealuses formaadis esineb Putin alati koos teiste riikide poliitikutega. Kui kõrvutada Valdai-2016 koosseisu Valdai-2015ga, siis mullu olid platsis Tšehhi ekspresident Klaus, USA endine saadik Moskvas Matlock ja Iraani parlamendi esimees Larijani. See oli kindlasti kõvem seltskond kui äsjane – Soome ekspresident (2000-2012) Tarja Halonen, Austria ekspresident (2004-2016) Heinz Fischer ja Lõuna-Aafrika ekspresident (1999-2008) Thabo Mbeki.

Kõik sõltub mõistagi isiksustest (Klaus jagab elu lõpuni sädelevaid mõtteid!), ent sedapuhku jäi silma Haloneni ettevaatlikus Fischeriga võrreldes. Ametis oldi erinevatel aegadel, ent tuleb tõdeda sedagi, et sisuline diskussioon lõpppaneelil puhkes alles pärast kolmandat esinejat ehk Fischerit.

Putini ja kolme ekspresidendi mõttevahetuse resümeeks tuleb pidada Mbeki ettekandes kõlanud mõtet, et tuleks luua „niisugune rahvusvaheline õigus, mida kõik aktsepteerivad.“

Algas kõik, nagu ikka, pika Putini monoloogiga Venemaa ja teiste riikide välispoliitika võrdlemisest, milles üsna alguses kuulutati: „Venemaa ei kavatse mitte kellelegi kallale tungida… jutud sellest on naeruväärsed“ ning järgnes pikk tiraad teistest sõdijatest. Paraku on Kreml sama kinnitanud aastaid ja sellega on harjutud (see on aga lääneriikide poolt hoiak, millest on märksa lühem tee toimunu aktsepteerimiseni kui oleks toimunu taunimise korral).

Sedapuhku peatas ühekülgseks läinud protsessi Haloneni järel sõna saanud Fischer, kelle sõnul „tuleb Venemaal arvestada seda, et tema mõned sõjalise jõu kasutamisega teod on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Need tekitavad Euroopa avalikkuses ärritatust ja kajastuvad Euroopa Liidu poliitikas. Viimane näide sellistest tegudest on muu hulgas Krimm.“

Igati diplomaatiline sõnastus, milles väljend „viimane“ meenutab ka Gruusiat, sealseid „nukuvabariike“, samuti Transnistriat – mis kõik on Venemaa kontrolli all pärast seda, kui 2003. aastal jäeti täitmata maailmale antud lubadus sealt sõjabaasid ära tuua. Kõik muu, millele Venemaa praegu viitab, on teadupärast toimunud pärast seda.

Krimmi mainimise järel viis Fischer jutu Aleppole ja juhtis tähelepanu sellele, et Süüria konflikt on kestnud kauem kui esimene või teine maailmasõda. Seejärel mainis ta sama tõsise probleemina Palestiina ja Iisraeli konflikti, mille käsitlemist tänaste Lähis-Ida sündmuste vaagimisel tihti välditakse. Igal juhul pidas Fischer vajalikuks meenutada Iisraeli ekspresidendi Peresi (kelle matustel ta äsja käis) tõdemust „Iisraelil pole võimalik ilma rahuta turvaliselt eksisteerida“. Fischeri sõnul pole Iisraeli tänaste juhtide prioriteet rahu, vaid julgeolek, ehkki konflikt saab lõppeda alles siis, kui mõlemat eesmärki võetakse võrdselt ja need jõustuvad korraga.

Kuna eelnenud sõnavõtud pakkusid pigem negatiivset, loetles Fischer üles ka kolm viimaste aastate positiivset saavutust – Iraani tuumaleping, Pariisi kliimaleping ja demokraatia üldine tugevnemine maailmas.

Putini ja kolme ekspresidendi mõttevahetuse resümeeks tuleb pidada Mbeki ettekandes kõlanud mõtet, et tuleks luua „niisugune rahvusvaheline õigus, mida kõik aktsepteerivad.“ Putin ruttas seepeale isegi näitama, et isegi kirjutas selle mõtte oma märkmetesse. Hea seegi, sest karmi reaalsusena kasutatakse suures poliitikas (sõltumata kogunenud seltskonnast) vägagi sarnast sõnastust, ent saadakse kirjapandust/öeldust erinevalt aru.

Sotšis jäi siiski kõlama niisugune täpsustus Mbeki öeldule: ”ÜRO põhidokumentidele tuginev rahvusvaheline õigus”. ÜROd ennast ja eriti selle julgeolekunõukogu pidasid kõik neli vajalikuks reformida, kusjuures Mbeki nähvas sedagi, et eks Moskva ole ka siiani takistanud seal muutuste tegemist.

Soome ajakirjandus on teinud juttu Putini kommentaaridest Haloneni sõnumile sellest, et Soome kirikutes helistati kelli Aleppos hukkunute mälestuseks, ent Putini propagandistlikult mõjus reageering sellele kõlas alles kolmandas kõnevoorus. See tähendab pärast seda, kui Venemaa juht oli veel kord selgeks teinud Kremli arusaamad rahvusvahelisest õigusest ja sellest, kes esimesena alustas. Ehk et probleemide hierarhia oli paigas.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.