Troitski rääkis meediakonverentsil "Duett x duell", et siinse venekeelse meedia auditoorium on maksimaalselt 30 000 inimest või isegi vähem. Ta tõi välja, et on vaid üks venekeelne telekanal, üks kvaliteetne juturaadio, ajalehte ei ole ja tõsiseid ajakirju ka peaaegu mitte. On mõned portaalid.

"Need on mastaabid, mida võib nimetada regionaal-provintsiaalseks. Selline on ka ajakirjandus," sõnas ta.

Troitski hinnangul on venekeelne postimees "üks suur häda". "Ma räägin, miks. Jälgisin Süüria sündmuste kajastamist Postimehes. Artiklid venekeelses Postimehes olid 90 protsendi ulatuses kirjutatud Vene infoagentuure tsiteerides - Ria Novosti, ITAR Tass, Lenta.ru. On kaheldav, et Venemaal on selles konfliktis objektiivne positsioon," lausus kriitik.

Ta lisas, et neis artiklites ei olnud ühe korra, vaid pidevalt tehtud copy-paste Vene portaalidest, näiteks jäetud alles jutumärkides olevad märkused, mis Eesti kontekstis ei ole vajalikud ega põhjendatud.

"Üks versioon on, et see on nagu üleliigne Venemaale lojaalsuse demonstratsioon. Aga teine ja tõenäolisem on variant, et see on lihtsalt absoluutne haltuura ja vähene professionaalsus, et venekeelse Postimehe autor ja toimetaja lihtsalt kopeerivad ITAR Tassi teateid ja ei pea vajalikuks absurdseid sulgudes olevaid märkusi eemaldada," nentis Troitski.

Delfit nimetas ta juba veidruste alla käivaks juhtumiks. "Delfil on kaks kätt, üks on vene- ja teine eestikeelne. Siin, ütleksin, on olukord unikaalne maailma mastaabis. Võib-olla Lätis on sama seis, aga mujal mitte kuskil. Raske oleks ette kujutada, et New York Timesil oleks kaks internetiversiooni, kus ingliskeelne versioon toetaks Hillary Clintonit, aga hispaaniakeelne Donald Trumpi. Seda on võimatu ette kujutada, see on absurdne. Aga Delfis on just nii," lausus ta.

Troitski sõnul on juba teised enne teda välja toonud, et sel portaalil oleks algatuseks tarvis omavahel kokku leppida, kas 22. septembril vabastas Nõukogude armee Tallinna või oli see okupatsiooni algus Eestis.

Siiski ei pea Troitski kohaliku vene ajakirjanduse olukorda katastroofiliseks ning ta pakkus välja, et kuna Venemaal ei ole praegu sõnavabadust ning seal on ausaid ja professionaalseid ajakirjanikke, kes sooviksid riigist lahkuda, oleks nii siinsele ajakirjandusele kui ka Eesti riigile kasulik nad vastu võtta. Samuti tuleks ajakirjandusele kasuks suurem kriitikataluvus ja konkurentsitunnetus.

Troitskile vaidles kirglikult vastu Viktoria Ladõnskaja, kelle hinnangul solvab kriitiku sõnakasutus kohalikke venelasi ja teeb integratsioonile karuteene.

"Meil on siin palju eksperte, kes tulid eile ja ei tunne konteksti, kohalikku venekeelset auditooriumi ega pressi," märkis Ladõnskaja, kelle sõnul ei tohiks auditooriumi solvata ja sel teel olukorda veel halvemaks muuta.

Ta lisas, et integratsiooni jaoks tuleb teine pool ka ära kuulata. Ta möönis, et kohaliku ajakirjandusõppe tase ei ole alati selline nagu peaks, kuid rõhutas, et kui keegi teeb vigu, ei saa öelda, et ta on halb ja teda solvangutega üle valada. Inimesi tuleb Ladõnskaja sõnul aidata, sest kui mõni grupp tunneb end marginaliseerituna, siis on see ka riigi probleem.