Lapsevanem jagas oma muret Facebookis, ent ei soovinud konkreetse õpetaja ega iseenda nime avalikustamist, sest on enda sõnul muidu selle õpetaja ja kooliga väga rahul.

"Õpetaja oleks võinud teha ka Kenderi teoste hulgast valiku, näiteks nimetada paar vähem traumeerivat teost. Mul on siiski raske mõista, miks üldse peaks midagi sellist lastele lugeda andma. Ja uudishimu on suur, kuidas õpetaja suudab selle teose ikkagi lapse moraalse arengu vankri ette rakendada," ütles kaheksandiku ema.

Osa kirjandusõpetajaist, kellega ERR vestles, ei annaks enda sõnul kaheksandale klassile Kenderit lugeda, kuid hukka ei mõistnud sellise otsuse teinud pedagoogi keegi.

"Õpilastele võib lugeda anda kõike, mis õpetaja enda eetilise ja esteetilise mõõduga klapib - siis oskab ta õpilased teksti ohtudesse sisse ning neist välja juhatada," ütles Tallinna muusikakeskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Talts.

Ta lisas, et ei ole ise Kenderit kohustuslikuks lugemiseks andnud üheski kooliastmes. "Üldiselt võib arvata, et TV-s ja internetis näevad moodsad noored niikuinii sellist kraami, mida üks kirjandusteos vaevalt suudaks üle trumbata," märkis Talts.

Teine, anonüümseks jääda soovinud pedagoog ütles, et põhikoolis ta Kenderit lugeda ei annaks, sest autor ei paku talle midagi. Üks aastaid koolis töötanud kirjandusõpetaja aga soovitas õpetaja valikut usaldada ning oletas, et vanemad ei pruugi ise Kenderit lugenud ollagi. "Mulle on hädaldav lapsevanem pidanud sobimatuks nii [Stephenie Meyeri] "Videvikku" kui ka [Andrus] Kivirähki," tõi ta välja.

Õpetaja lisas, et küsimus on selles, millist Kenderi teost silmas pidada. "Mis "Check out'is" šokeerivat on?" küsis ta.

Pedagoog oletas, et õpetajal on Kenderi soovitamiseks teadlik põhjus, ning tõi välja, et sama robustsete kirjeldustega on nii mõnigi noorteromaan, näiteks Margus Karu "Nullpunkt" või Sass Henno "Mina olin siin". Ta rõhutas, et õpetaja on oma valikutes vaba ning arvestab nii klassi eripära, vastuvõtlikkuse, arengu, õppekava kui ka aktuaalsusega.

"Kolmanda astme (7.-9. klass - toim) kohta sõnastab õppekava vaid "eakohast" ja "väärtkirjandust" ja "uudiskirjandust omal valikul". Lihtsalt võime küsida, kas Kender sellele kolmele tingimusele vastab. Kaheksanda klassi õpilased teavad paraku elust ja "elust" rohkem kui vanemad või õpetajad," nentis õpetaja ja lisas, et teinekord on šokeeriv tekst klassika väärtustamiseks vajalik.

Ministeerium: õpetajate vabadust ja loomingulisust tasub soosida

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar selgitas, et põhikoolis on soovituslik kirjandus ette antud, aga gümnaasiumis ei ole isegi soovitusi, vaid ainult autorid. Eeldatakse, et õpetaja lähtub valikul õpilastega läbi räägitud eesmärkidest, õpilaste huvidest ja arvamusest.

"Kokkulepe tehakse ja sätestatakse kooli õppekavas. Sellest hetkest, kui konkreetne kirjandus on kooli õppekavas kirjeldatud, muutub ta õpilasele kohustuslikuks, aga õpetajal on päris suur valikuvabadus," sõnas ta.

Käosaare sõnul tahab ta alati õpetajat usaldada, sest just õpetaja teab täpselt oma klassi, teab, mis tasemel on õpilased, mis on nende huvid ja suundumused. Just sel põhjusel ongi õppekavas valikud üsna vabaks jäetud.

"Lapsevanemal on alati õigus minna õpetaja juurde ja küsida, miks need valikud on tehtud, ja eeldatavasti on õpetajal ju tegelikult alati olemas põhjendus, miks ta seda tegi. Mina ei usu, et ükski õpetaja võtab kohustuslikuks kirjanduseks esimese suvalise raamatu, mis talle riiulis ette jääb," tõdes üldharidusosakonna juhataja.

"Ta ikkagi teab, miks ta seda teeb, tal on eesmärgid seatud, mida ta tahab selle raamatu läbi lugemisega saavutada, peale selle, et ta tahab lihtsalt lapsi lugema ärgitada, aga see on ainult üks eesmärk. Tegelikult on kohustuslikul kirjandusel alati ka mingi lisaeesmärk, ta annab kindlasti mingisugust vaatenurka, loob mingi pinnase aruteludeks, analüüsiks, ka kriitikaks," lisas ta.

Käosaar tõi välja, et mõnikord on kirjanduse eesmärk just ärritada, et tekiks arutelu ja analüüs või ka lähenemine, et nii ei tohiks väljenduda. Lapsevanemal tasuks mure korral pöörduda õpetaja poole ja uurida, miks selline valik on tehtud.

"Kui millegipärast õpetajaga ei suudeta ikkagi ühist arusaamist saada, on muidugi kooli õppealajuhataja ja juhtkond tervikuna, ka direktor, kes on õppeprotsessi juht, kelle poole saaks pöörduda ja oma arvamust avaldada," soovitas ta. "Lapsevanemal kindlasti on õigus ja ka oluline oma tagasisidet anda koolile, aga koolil peab olema ka õigus jääda enda arvamuse juurde ja kirjeldada lapsevanemale põhjuseid, valikuid, mis on tehtud".

Haridusministeeriumi esindaja rõhutas, et ka kirjandusklassikast võib leida sõnu, mida me ei sooviks oma laste suust kuulda, aga kirjanikud ei ropenda enamasti juhuslikult, sellel on mingi tagamaa. Konkreetselt Kenderist rääkides märkis Käosaar, et nagu näitab praegu pooleliolev kohtusaagaga seoses tema teosega "Untitled 12", hindavad isegi kirjandusanalüütikutest osa teost üht- ja osa teistpidi.

"Üks ütleb, et see oli lapsporno, teine ütleb, et ei olnud. Nii et see ongi keeruline küsimus. Selles mõttes ongi õpetajatel selgelt kõige olulisem endale selgeks teha õppeprotsessi mõttes, miks ta mingisugust teost valib. Kui talle tundub, et see teos ei ole tema laste arengutaseme jaoks piisavalt lihtne või keeruline, siis ta teeb mingi teise valiku," nentis ta.

Käosaar lisas, et kui õpetaja ei taha ise seda riski võtta, võib ta valida teosed põhikooli soovitusliku kirjanduse seast. "Aga mina ise soodustaks õpetajate loomingulisust ja vabadust".