Rain Kooli: sõnavabaduse katkedes on vesi ahjus – või inimesed
Kui sõnavabaduse veniv kumm ühel hetkel pauguga lõhkeb – näiteks siis, kui vihkamine ja verbaalrünnakud viivad demokraatliku riigikorra lagunemiseni –, jäävad sellest lõpuks ilma kõik, tõdeb ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli ja loetleb neli sõnavabadust ähvardavat ohtu.
Erinevalt Eestist õnnestus Soomel ja soomlastel oma iseseisvus pärast kaht ühise idanaabri vastu peetud sõda säilitada. Seega on Soome Eesti jaoks mõnes mõttes justkui laboratoorne katse teemal ”Euroopa ääreriigi areng iseseisvuse ning Nõukogude Liidu surve tingimustes”.
Kuna Eestil iseseisvuse säilitamine ei õnnestunud, annab Soome sõjajärgse ajaloo vaatlemine aimu, milline olnuks Eesti tee juhul, kui pealetungiv punaarmee oleks 1944. aastal õnnestunud Narva jõele peatada.
Läinud kolmapäeval pakkus üks 4 aastat kestnud töö võimaluse vaadelda arenguid veel ühest – sõnavabaduse – vaatenurgast. Soome rahvusraamatukogu töötaja Kai Ekholm, tsensuuri palju uurinud mees, pani koos grupi mõttekaaslastega kokku internetilehekülje, kuhu on koondatud kogu iseseisva Soome sõnavabaduse ajalugu.
Seks, Jumal ja… Kekkonen.
Sõnavabadus on nähtus, mis on riigi- või rahvusespetsiifiline vaid piiratud määral. Selle tõusud ja mõõnad, meetodid selle pitsitamiseks ja suurimad läbimurded alluvad kõik teatud seaduspäradele, mis on üsna universaalsed. Aga mitte täielikult.
Võtame näiteks kolm asja, millega seoses tsensuuri on sõjajärgses Soomes kõige enam rakendatud. Oskate te ära arvata, mis need on? Õige vastus on seks, Jumal ja… Kekkonen.
On raske arvata, milline oleks iseseisvana säilinud sõjajärgses Eestis olnud üldiste moraalinormide suhe Jumala ning seksi ja erootikaga. Võimalik, et mõlema kujutamise ja käsitlemise piiride kompamine oleks viinud sõnavabaduse päitsestamiseni ka Soome lahe lõunakaldal. Kuid veerandsada aastat Soomet presidendina juhtinud Urho Kaleva Kekkonen on nii lahutamatult Soome nähtus, et sõnavabaduse mõttes on ta ülekandmatu.
Eesti koos Soomega on üks neist vähestest riikidest maailmas, kus ajakirjandusvabaduse taset hinnatakse ülimaks.
Iseseisva Soome ajalugu on pikk, tähistab see riik ju järgmisel aastal oma olemasolu 100. aastapäeva. Sestap ei hakka ma ka selle sõnavabaduse ajalugu ümber jutustama. Igaüks võib sellega ise tutvuda aadressil sananvapauteen.fi.
See-eest tänapäeva Eesti ja Soome on sõnavabaduse mõttes äärmiselt, et mitte öelda äravahetamiseni sarnased: nii saavutuste kui ka ohtude mõttes.
Kui vaadata näiteks maailma ajakirjandusvabaduse indeksit, siis on Eesti koos Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa, Hollandi, Belgia, Šveitsi, Austria ja Slovakkiaga üks neist vähestest riikidest maailmas, kus ajakirjandusvabaduse taset hinnatakse viieastmelises süsteemis ülimaks.
Kuid ka suurim väljakutse on ühine: hoolimata kõigest korralikult tõestatud ja surveproovi läbi teinud teabest, mis tänapäeva maailmas tasuta kõigile kättesaadav on, tungib üha enam peale uduketrajate ajastu. Uduketrajad on need, kes erinevatel eesmärkidel – elu sisu otsimise, põnevuse, raha, ideoloogiliste põhjuste, tähelepanujanu või muu sarnase tõttu – ketravad ja keerutavad infot, mis näib rohkem või vähem tõsi, aga ei ole seda.
Sõnavabaduse omaduste hulka kuulub ka paradoks, et oma olemasoluga võimaldab see ka enda piiride venitamist ja väärkasutamist.
Soome ajakirjanduse eneseregulatsiooniorgani Avaliku Sõna Nõukogu juht Elina Grundström loetleb Soome rahvusringhäälingu artiklis viis suurimat ohtu sõnavabadusele aastal 2016. Julgen kõhklemata väita, et Eesti vastab nimekiri kattub Soome omaga neljas punktis:
- faktipõhise ajakirjanduse positsiooni nõrgenemine;
- viha- ja halvustav kõne ning ähvardused;
- traditsioonilise meedia äriraskused;
- põhi- ja inimõiguste vastaste meeleolude levik.
Sõnavabadus on huvitav nähtus. Selle omaduste hulka kuulub ka paradoks, et oma olemasoluga võimaldab see ka enda piiride venitamist ja väärkasutamist. Kuid seda vaid teatud piirini.
Kui sõnavabaduse veniv kumm ühel hetkel pauguga lõhkeb – näiteks siis, kui vihkamine ja verbaalrünnakud viivad demokraatliku riigikorra lagunemiseni –, jäävad sellest ilma võrdselt kõik.
Ja siis on vesi ahjus. Või mis veel hullem – inimesed.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Täna katsetas ERRi portaalide toimetus ka Facebook Live'i vormis pilguheitu raadiotöö telgitagustesse. Siinsel videol loeb kommentaari autor oma teksti Vikerraadio otse-eetris:
Allikas: Vikerraadio kommentaar