Harro-Loit rääkis teisipäeval Vikerraadios, et protsessi materjalide avalikustamist Postimehe ja teiste väljaannete puhul on mõistetav. "Põhjus on selles, et meil on ligi 20 aastat olnud kultuur, kus kümnete inimeste kohta on avaldatud süüdistuskokkuvõte enne, kui asi on jõudnud kohtusse. Inimestel ja ajakirjandusel on tekkinud selline harjumus," ütles Harro-Loit.

Harro-Loit viitas ka riigikohtunik Eerik Kergandbergi seisukohavõtule, et kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on avalikkuse huvi korral õigus sellist materjali avalikustada.

Kõige olulisem küsimus on ajakirjandusõppejõu hinnangul siiski see, kas meediaväljaandel jagub tahtmist ja ressurssi põhjalikuks kajastuseks, sest süüdistusmaterjalide põhjal uudise kokkukirjutamine on lihtsam, kui minna kohtusse, jälgida protsessi ja siis hakata niiöelda juhtumit tõlkima.

Harro-Loit lausus, et silmas tuleb pidada ka avalikkuse huvi. Ta tõi näiteks, et luges Postimehest artiklit, kus on sisse toodud ärimees Aivar Tuulberg, kuid selgusetuks jääb see, kuidas ikkagi väidetav korruptsiooniahel toimis. "Mis avalikkust peab huvitama, siis kuidas on see võimalik ja kes süsteemi ametnikest lasevad sellistel asjadel toimuda."

Suured kohtuasjad nõuavad Harro-Loidi sõnul väga palju analüüsi, kuid enamuse meediaväljaannete praegune ärimudel seda ei võimalda.

Kuidas ja kelle abil Savisaare protsessi materjalid meediasse jõudsid on Harro-Loidi väitel teisejärguline. Ta lisas, et toimetuse jaoks pole sisulist vahet, kust andmed pärinevad. "Tähtis on, et kohtuasjast saaks selgust. Inimestele meeldib lugeda üksikasjalikke narratiive, kuid on iseasi, kas see on neile kasulik. Oluline on, et kas materjalide avaldamisel ühiskonnas väärtushoiakud muutuvad ja korruptsioon hakkaks vähenema."

Harro-Loit tähendas, et ajakirjandus peaks ühelt poolt olema avalikkuse valvekoer, aga on tihtilugu lekitajate lõa otsas. Õppejõud ei välistanud, et lekitajate eesmärk võib hoopis olla avalikkuse tähelepanu väsitada. "Kui teatud teema on väga kaua kaua agendas, siis tähelepanu väsib. Kui saab teatavaks oluline info, siis sellel uudisel ei pruugi olla enam mõju. Näiteks maadevahetuse protsess, kus ei viitsita enam jälgida, kes täpselt mida tegi."

Harro-Loit tõdes, et kui meediaväljaanded suudavad panustada olümpiamängude kajastamisse suuri summasid ja paljusid ajakirjanikke, siis niimoodi võiks toimuda ka suurte ja oluliste kohtuprotsesside puhul. "Küsimus on selles, kas tahame kellegi näidispoomise korraldada või näidata, kuidas korruptsioon tekib."