Peeter Järvelaid: riigimeestest ja napsumeestest ({{commentsTotal}})

Ajavaod. Riigi mehed: Ernst Põdder
Ajavaod. Riigi mehed: Ernst Põdder Autor/allikas: ERR

Aastal 2016 hakati 1. detsembrist rääkima kui meie sisejulgeoleku päevast. Endise Sisekaitseakadeemia juhina pole mul midagi selle vastu. See, mis juhtus 1. detsembril 1924, pole ainult meie idanaabri sepitsus ega ühiskonna mingites osades kogunenud viha mõtlematu väljaelamine, vaid ka hoopis tõsisem lugu oma riigi haprusest.

Kui püüda väga utreeritult ja kokkusurutult kokku võtta 1. detsembri 1924 sündmusi, siis võiks öelda, et Eesti Vabariik päästeti sel kriitilisel ööl tänu mõnele meie kindralile ja rühmale ohvitseridele, kes – erinevalt enamikest sel ööl rahulikult maganud ametimeestest – olid üleval seetõttu, et nad koos sõpradega polnud veel koosviibimist restoranis või ohvitseri korteris Tondil vastu hommikut lõpetanud.

Ei kindralmajor Ernst-Johannes Põdder (1879-1932) ega Tondi kasarmu ohvitseritoas koduarestis olnud ohvitserid polnud just paipoisid. Ütleme otse – nii mõnigi kõrgem ohvitser luges neid Eesti kaitseväele nuhtluseks kui alkoholiga liialdavaid ohvitsere. Rahuajale omaselt arutati kas avalikult või selja taga, et ehk peaks Eesti kaitsevägi taolistest meestest hoopis vabanema.

Kindral Põdder on saanud ühe tänase isamaalise menufilmi kangelaseks, kuid pole võimatu, et tänane noorem põlvkond ei saa seda filmi vaadates aru kõige olulisemast – et kindral suutis teha Eesti riigi päästmiseks kriitilisel hetkel seda, mida ta tegi, vaid seetõttu, et oli Vilno sõjakoolis ohvitseriks õppinud ja saanud lisaks heale ettevalmistusele ka suure sõjalise kogemuse.

Kui 1. detsembril loetakse ette ka nende kadettide nimed, kes langesid 1924. aastal, siis sooviks omalt poolt, et nende noorte meeste nimede kõrval tuletataks meelde ohvitsere, kes olid tegelikud kangelased Tondi kasarmute päästmisel ründajate eest.

Filmis pannakse Põdder kordama vana klišeed (kindral koputab prostituudi toauksele, küsides öösärgis toa perenaiselt, kas ta tohib siin ”paar pauku teha”) ja seejärel avab ta toa akna ning tulistab vastasmaja ees seisvaid punaväelasi. Stseeni moraal seisneb aga selles, et hea väljaõppega ohvitser suudab tulistada ka purjus olles, aga viletsa ettevalmistusega sõjamees on vilets nii kainena ja veelgi viletsam purjus olekus.

Kui meie sõjakooli kadetid alustavad iga 1. detsembri hommikut piduliku rivistusega, kus loetakse ette ka nende kadettide nimed, kes langesid 1. detsembril 1924, siis sooviks omalt poolt, et nende noorte meeste nimede kõrval (kes olid siiski ajaloo raskel hetkel isegi enam ohvrid kui kangelased) tuletataks meelde neid ohvitsere, kes olid tegelikud kangelased Tondi kasarmute päästmisel ründajate eest. Tookord oli nende saatus selline, et neid ”ei saanud ametlikult autasustada”, sest nad olid koduarestis, oodates oma saatust – kas nad üldse jäetakse distsipliinirikkumise tõttu kaitseväkke.

Lõpuks oligi nende autasu 1. detsembril 1924 üles näidatud ohvitserivapruse eest, et nad jäeti edasi kaitseväkke ohvitseriks. Jah, nad olid sel ööl purjus, kuid õppinud ja sõjakogemusega ohvitseridena viisid just nemad kadetid vasturünnakule, mis päästis mitte ainult Tondi kasarmus olevate noorte meeste elusid, vaid tegelikult päästis Eesti Vabariigi.

Seetõttu oleks minu ettepanek, et sellesse igavesti meenutatavate meeste ritta, keda meie tänased kadetid igal 1. detsembril meenutavad, oleks kantud näiteks nii kindralmajor Ernst-Johannes Põdder kui ka kõik need ohvitserid, kes Tondi kasarmute operatsioonis Eesti Vabariigi poole silma paistsid. On aeg rääkida ajaloost mitte läbi 1930. aastate klišeede, vaid avatult.

1. detsembril 1924 oli Eesti riigi kaitsevõime, eriti sisejulgeoleku, uuendamisel oluline roll.

Meie ju täna teame, et peale aastat 1940 langesid esimeses järjekorras repressioonide alla ka need ohvitserid ja politseinikud, kes olid osalenud 1. detsembri 1924 putšikatse mahasurumisel.

Mida õppis Eesti Vabariik 1. detsembrist 1924?



1. detsembril 1924 oli Eesti riigi kaitsevõime, eriti sisejulgeoleku, uuendamisel oluline roll. Kindral Johan Laidoneri initsiatiivil tehti riigis suurem revisjon ja püüti välja selgitada, kus olid sellel saatuslikul ööl need korravalvurid, kes olid Eesti riigi palgal, et tagada riigis kord ja julgeolek. Kahjuks väga paljud nendest, kes oleksid pidanud olema valvel riigi kaitsel, sel ööl lihtsalt magasid, lootes sellele, et on ju rahu aeg.

Sisejulgeoleku alal tehti Eesti riigis seepeale suured muutused. Politseikooli asutamine ja üleminek haritud politseinike süsteemile (varasema erusõduritel baseeruva politseinike-kordnike süsteemi asemel) oli uuendus, mis vähemalt sisejulgeoleku alal pidi Eesti Vabariigist tegema moodsa riigi.

Kahjuks jäi Eesti Vabariik jäi pärast aasta 1940. aasta suve neist haritud politseinikest jälle ilma, sest uus võim lihtsalt tappis-suretas haritud politseinike põlvkonna vangilaagrites välja.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: