Esmakordselt on peakorteris Addises toimuv tippkohtumine muudetud kinniseks, et partnerite soovid kahepoolseteks kohtumisteks ei saaks ministreid ja riigipäid põhiküsimusest – valimistest – eemale meelitada.

Aafrika Liidu reform

Reformipakett koosneb kahest teemast – impordimaksust ja institutsionaalsest reformist. Aafrika Arengupanga endise presidendi Donald Kaberuka koostatud raporti alusel võeti 2016. aasta juulis vastu otsus, et kroonilises rahapuuduses liitu hakatakse rahastama impordimaksust, st et kõikidele kontinendile imporditavate kaupadele lisatakse 0,2 protsenti maksu. Praegu rahastavad ALi 70 protsendi ulatuses doonorid ja partnerid.

Mis puutub impordimaksu elluviimise mehhanismidesse, siis tegelikkuses ei ole riigid suutnud kokku leppida, kuidas see tööle hakkab, samuti tahavad turismipiirkonnad endale erandeid.

Lubadus vabakaubanduslepingust

Aafrika on otsustanud 2017. aastaks luua üleaafrikalise vabakaubanduspiirkonna kogutoodanguga ligikaudu 3 triljonit eurot. See ühendab 54 Aafrika riiki ja 1,2 miljardit inimest. Usaldusväärne statistika kõigis Aafrika riikides küll puudub, kuid Aafrika majanduse suurusjärk on täna võrreldav Prantsusmaa kogutoodanguga. Lisandub veel registreerimata ja maksustamata majandus, mis ÜRO andmetel moodustab näiteks 55 protsenti Sahara-aluse Aafrika majandusest.

Alles 2016. aastal jõudsid riigid sinnamaale, et ALi Komisjonile anti mandaat koostada läbirääkimiste tekst, mis on nüüd valmis ja esitatud liikmesriikidele arutamiseks. Tippkohtumiselt ei oodata otsuseid, vaid ambitsioonikat poliitilist lubadust, et selle aasta lõpuks läbirääkimistega valmis saadakse. Tegelik elluviimine on pikaajaline protsess, mille tulemusel peaks tekkima kontinentaalne kaupade ja teenuste ühisturg, investeeringute vaba liikumine ja lõpuks tolliliit.

Arenemiseks vajab Aafrika hädasti kaubandust, sealhulgas Aafrika-sisest kaubavahetust. Praegu on Aafrika riikide omavaheline kaubavahetus vaid umbes 14% kontinendi kogukaubandusest, enamus kaubateid kulgeb sadamatesse ekspordiks, mitte riikide vahel. Samas on Aafrika maailma kiireima majanduskasvu ja väikseima konkurentsiga piirkond, mis peaks atraktiivne olema ka Eesti ettevõtjatele.

Üks Aafrika olemasolevatest majandusblokkidest – Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus ECOWAS – on juba käivitanud 15 riigi vabakaubanduspiirkonna Lääne-Aafrikas. Kaks aastat tagasi leppisid 27 riiki kokku luua uus põhja-lõuna vabakaubanduspiirkond kontinendi idaosas Egiptusest Lõuna-Aafrikani, kuid see ei ole veel ellu viidud.

Maroko küsimus

Kõige rohkem on tippkohtumisel kirgi kütnud aga asutajariik Maroko, kes 1984. aastal Aafrika Liidust välja astus ja on nüüd otsustanud naasta. Maroko küsimuse mõistmiseks tuleb, nagu Aafrikas tavaline, minna tagasi ajalukku.

Liikmestaatusega seonduva taustal on kolonialismitaak ja Marokost lõunas asuv väike territoorium nimega Lääne-Sahara ehk Sahrawi Araabia Demokraatlik Vabariik. Sahrawi oli kuni 1975. aastani Hispaania koloonia, mida Maroko ja Mauritaania endale nõudsid, samas kui Polisario vabastusliikumine taotles iseseisvust.

Pärast sõda ja ÜRO vahendatud relvarahu sõlmimist 1991. aastal on suur osa territooriumist, eelkõige ookeanirannik, de facto Maroko kontrolli all. Marokot toetavad frankofoonsed riigid, Saharawi fronti juhib naaberriik Alžeeria, kelle selja taga on Araabia Liiga.

33 aastat tagasi oli Maroko lahkumise põhjus ALi 1982. aastal langetatud otsus võtta Sahrawi Aafrika Liidu täisliikmeks. Sahrawi diplomaatiline tunnustus on muutunud korrelatsioonis Maroko kampaaniatega, kuid enamus tunnustajaid asub Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Euroopa riikidel ega Eestil Sahrawiga diplomaatilisi suhteid ei ole, samas valitsevad ELis erimeelsused ja puudub selge seisukoht kummaski suunas. Küll aga tegi Euroopa Liidu Kohus 2015. a-l ootamatu otsuse ja peatas põllumajanduslepingu Marokoga põhjendusel, et see sisaldas Sahrawi alasid.

Eelmise aasta juulis tegi Maroko avalduse liitu tagasiastumiseks ja on sellest ajast teinud kontinendil jõulist kampaaniat toetushäälte saamiseks. Alguses oli kampaania osa Sahrawi väljaviskamine, kuid hiljem muudeti strateegiat. Maroko väidab, et juhul kui asi hääletusele pannakse (mis võib suure tõenäosusega juhtuda), on tal vajalik 2/3 toetus.

Maroko küsimus polariseeris Aafrika riigid. Alžeeria/Sahrawi strateegia põhines sellel, et Maroko teemat tuleb arutada enne valimisi, muuta debatt võimalikult tuliseks ja näidata, et Maroko on seni stabiilse ja rahuliku ALi destabiliseerinud (kuni selleni välja, et liit ei sa endale uut juhti valida, mistõttu Maroko ei vääri vastuvõtmist).

Maroko toetajate argument oli, et miks ei peaks toetatama rahvusvaheliselt tunnustatud ÜRO liikmesriiki ja stabiilset majandust, kes suudab ühiskassasse korrapäraseid sissemakseid teha. Pärast tulist debatti kiideti Maroko taasliitumine 30. jaanuaril heaks.

Kriisikolded

Eraldi riigipeade tasemel rahu- ja julgeolekunõukogu istungit seekord päevakavas ei ole, küll aga briifib eesistuja Senegal riigipäid julgeolekuolukorrast kontinendil. Uus ÜRO peasekretär António Guterres on otsustanud oluliselt jõulisemalt tegeleda tapatalgute lõpetamise ja ÜRO rahuvalvemissiooni maine päästmisega Lõuna-Sudaanis ning kutsunud kokku järjekordsed konsultatsioonid. Juba kolm aastat veninud Lõuna-Sudaani tribunali asutamise edasiminekut sellelt tippkohtumiselt siiski oodata ei ole.

Suhted rahvusvahelise kriminaalkohtuga

Riigipeade tasemel arutatakse ka Aafrika suhet rahvusvahelise kriminaalkohtuga, millega läbisaamine on viimasel ajal järsult halvenenud eelkõige Keenia jõulise kohtuvastasuse tõttu. Keenia presidendi kohtukaasus tõsteti küll 2015. aastal riiulile, misjärel kohtuvastane retoorika veidi vaibus.

Seekordsel tippkohtumisel on tõstnud häält pigem Sudaani delegatsioon, kellel on kaelas president Omar al-Bashiri süüdimõistmine 2009. ja 2010. aastal inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi eest Darfuris. Tippkohtumise päevakorras olnud “Väljaastumise strateegia” on siiski oluliselt pehmenenud ja annab lihtsalt ülevaate ALi nõudmistest ÜRO julgeolekunõukogule ja kohtule.

2016. a alguses kardeti Aafrikas massilist väljaastumiste lainet, mille ajendeid tundus palju olevat – solvumine julgeolekunõukogu peale, kes Aafrikaga kohtunud ei ole; Aafrika nõudmiste eiramine; fakt, et kõik kohtukaasused on Aafrika kohta (kuni 2016. aasta jaanuarini), mis tundub kiusamisena; ja see, et ükski riigipea ei oma kohtus puutumatust.

Oktoobris tabas rahvusvahelist üldsust ootamatult kolme riigi – Burundi, Lõuna-Aafrika ja Gambia – väljaastumisavaldus, kuid pigem tõi see kaasa rahvusvahelise õiguse paradigma kaitsele asumise. Nüüd on Gambia äsja ametisse astunud president Barrow lubanud Gambia tagasi kohtu liikmeks viia.

Eesti tippkohtumisel

Kuna tippkohtumine on kinnine ja vaatlejaid Aafrika Liidu territooriumile ei lubata, on ka vaatlejariikide delegatsioonid tagasihoidlikud. Euroopa Liidu visiiti juhib arenguvolinik Neven Mimica, kuid kaaskond on tavapärasest väiksem. Esmakordselt tegi ministri tasemel töövisiidi Sahara-alusesse Aafrikasse ka Eesti, välisminister Sven Mikseri juhtimisel. Eesti valmistab ette pinda 2017. a novembris Elevandiluurannikul toimuvaks ELi ja Aafrika tippkohtumiseks, mis langeb Eesti ELi eesistumise aega. Samuti tehakse kampaaniat ÜRO julgeolekunõukogu valimiseks perioodiks 2020–2021.

Mis on Aafrika Liit

Aafrika Liit on 54 riigist koosnev üleaafrikaline ühendus, mis asutati 2002. aastal Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni järeltulijana. 1963. aastal asutasid Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni 32 selleks ajaks iseseisvuse saavutanud riiki, hiljem ühines veel 21 riiki ning 2011. aastal sai seni viimaseks, 54. liikmeks äsjaiseseisvunud Lõuna-Sudaan. Liidu töökeeled on inglise, prantsuse, araabia ja portugali keeled ning lisaks tunnustatakse veel kiswahili, hispaania ja “muid Aafrika keeli”.

Aafrika Liidu Komisjon asub Addises. Liidu poliitilised juhtorganid on riigipeade assamblee ja välisministrite täitevnõukogu, millele lisanduvad ministrite kohtumised.

Kriise haldab ja rahuvalve üle otsustab 15-liikmeline rahu- ja julgeolekunõukogu, lisaks on liidul üle kontinendi mitmed muud kehamid. Liikmesriigid oma suveräänsust loovutanud ei ole, liidu mandaadis on anda liikmesriikidele normatiivne raamistik erinevates valdkondades nagu inimõigused, valitsemine, rahutagamine, majandus, energia, sotsiaalvaldkond jne.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.