Indrek Sirk tõdeb oma intervjuus, et joobes juhtidele on karistusest tõhusam vahelejäämise hirm. Kui nii tõesti on, siis oli viga ka esmakordse raskes joobes juhtimise kriminaliseerimine. Ning üldse võiks joobes juhtimise teatud tingimustel täielikult kuritegude hulgast välja arvata.

Ükski normaalne riik seda ei tee. Raskes joobes sõidukijuhtimine ohustab kõigi inimeste vabadust elada oma elu. Kui joodik meid surnuks sõidab, siis pole meil ühtki vabadust alles.

Uuringud näitavad, et tänase karistuspoliitika tingimustes ei eruta vahelejäämine korduvalt kriminaalses joobes juhte kuigivõrd. Isegi juhtimisõigusest ilmajäämine ei heiduta piisavalt, sest aastas tabatakse üle 800 korduvalt ilma loata sõitva juhi. Taolistel puhkudel peab karistuse raskus olema piisavalt heidutav, et see motiveeriks vastutustundetutest tegudest hoiduma.

Raskes joobes sõidukijuhtimise eest on kehtivas seaduses ette nähtud rahaline karistus või vabadusekaotus. Samas ei kohaldata vabadusekaotust karistuspraktikas koguni korduvalt kriminaalses joobes rooli taha tikkuva juhi puhul. Isegi tingimisi karistus asendatakse enamasti uue tingimisi karistusega või trahviga. Vaid viiendikule korduvalt kriminaalses joobes tabatud juhtidest on rakendatud vähemalt osaliselt reaalset vabadusekaotust.

See mis pidi seaduse mõtte järgi olema reegel – ehk kui tingimisi karistuse ajal rikutakse uuesti seadust, viiakse karistus täide –, on saanud hoopis erandiks. See paradoks tuleb tagasi pöörata.

Minu mõte on, et selliste juhtide puhul peab vabaduskaotuse vähemalt osaliselt tegelikult ellu viima. Kui suures ulatuses, otsustab kohus.

Ma pole nõus ka sellega, et karistus ja sõltuvuse ravi oleks vastuolus. Ette pandud eelnõus on selge mõte, et kriminaalses ulatuses korduvroolijoodiku puhul koostatakse kohtule ettekanne tema sõltuvusest ja suunatakse ta vajadusel sõltuvusravile. Senised uuringud näitavad, et sõltuvusravi programmid on kõige tõhusamad just vanglas.

Samuti nähakse seaduseelnõus ette võimalus kohaldada elektroonilist järelevalvet koos keeluga mitte tarvitada alkoholi. Kusjuures ka väärteo korras vahelejäänutele peaks tulevikus olema võimalus valida kas trahvi või tingimisi karistamise vahel, millega kaasneks sõltuvusravi.

Iga päev on Eesti teedel 1000-3000 joobes juhti. Paljusid neist vahelejäämine ei heiduta, sest nad teavad, et pääsevad tingimisi karistusega isegi korduva kriminaalses joobes juhtimise korral.

See mis pidi seaduse mõtte järgi olema reegel – ehk kui tingimisi karistuse ajal rikutakse uuesti seadust, viiakse karistus täide –, on saanud hoopis erandiks. See paradoks tuleb tagasi pöörata.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.