Erik Gamzejev: Ida-Virumaa kui avar tegevusväli
Ida-Virumaa pälvib Eesti avalikkuses suuremat tähelepanu sageli oma probleemidega. Selle varju ei tohiks aga jääda tõsiasi, et üks riigi suuremaid maakondi pakub ka ohtralt tegutsemisvõimalusi nii ettevõtjatele, poliitikutele kui ka kõigile aktiivsetele inimestele, märgib ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev Vikerraadio päevakommentaaris.
Aastakümnetega kujunenud stereotüüp on, et Ida-Viru on paras hädaorg, kus riigivõim peab pidevalt tuld kustutama ja lõputult raha peale maksma, et hullemat ära hoida. Põlevkivitööstuselgi ei tõmmata juhet seinast välja justkui ainuüksi seepärast, et mitte äratada kaevurite raevu, mis võiks kõigutada riigi stabiilsust.
Tõsielu on sageli teistsugune ja varjundirikkam. Kaevurite arv on näiteks taasiseseisvumise aastatel vähenenud neli korda, aga nad teevad moodsate masinatega ära peaaegu sama suure töö kui 25 aastat tagasi.
Põlevkivitööstus toob Eesti riigile aastas dividendide ja maksudena sisse mitusada miljonit eurot. Ettevõtete poolt makstavatest keskkonnatasudest jääb Ida-Virumaale vaid väike osa, ülejäänu toidab samuti riigieelarvet ja võimaldab rajada matkaradu ning teha teoks sadu keskkonnaprojekte üle Eesti.
Praegune tootmine on tunduvalt keskkonnasõbralikum kui veerand sajandit tagasi ning Ida-Viru õhk ja vesi selle tulemusel puhtamad. Mis ei tähenda, et ei peaks jätkuvalt pingutama veelgi rohkem loodusest hoolivama ja efektiivsema põlevkivi töötlemise nimel. Iga arenenud riik kasutab võimalikult mõistlikul moel oma maavarasid ja loob selle abil oma ühiskonnale jõukust.
Maakonna suurusest tuleneb ühtaegu nii rohkem probleeme kui ka võimalusi.
Ent sellest hoolimata kõlavad ühtelugu nii majanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes arulagedad üleskutsed stiilis, et lõpetame põlevkivi kasutamise ära, sest elektrit saab ju importida ja õli tootmisel pole mõtet. Samas ei tule selliste hoiakute pooldajatelt (nagu näiteks Ahto Lobjakalt läinud pühapäevases saates „Olukorrast riigis“) ka reaalseid ettepanekuid, kuidas peaks sellisel juhul korvama maksutulude või töökohtade kaotust ja edendama piirkonna elu põlevkivitööstuse-järgsel ajastul.
Ülevõimendatud äärmused tõusevad esile ka sel ajal, kui avalikus ruumis käib niivõrd tuline vaidlus, nagu praegu sisekaitseakadeemia kolimise pärast. Selle üks kaasmõju on ettekujutuse süvendamine, et Narva ja Ida-Virumaa tervikuna on jubedad kohad, kuhu ükski normaalne inimene ei lähe ei õppima ega õpetama.
Ida-Virumaa on Eesti mõistes väga suur piirkond. Ligikaudu 150 000 elanikku on inimhulk, mida ei saa näiteks Saaremaa, Hiiumaa, Läänemaa, Raplamaa ja Järvamaa üheskoos ka kokku. Maakonna suurusest tuleneb ühtaegu nii rohkem probleeme kui ka võimalusi.
Suur tarbijate hulk, kellest märkimisväärne osa on Eesti keskmisest suurema ostujõuga, peaks panema ettevõtjaid senisest rohkem oma pilke Ida-Virumaa poole pöörama.
Jah, Ida-Virumaal on töötuse määr olnud palju aastaid riigi suurim ja mitmekümnel tuhandel elanikul on suuri toimetulekuraskusi. Ent samal ajal on Ida-Virumaal 60 000 inimest, kes käivad tööl ja teenivad palka. Keskmine brutopalk 903 eurot jääb küll mitmesaja euro võrra alla nii Tallinnale kui ka Tartule, ent on peaaegu samas suurusjärgus Pärnumaaga. Selle erinevusega, et Ida-Virus on palgasaajaid poole rohkem ja rahamass selle võrra suurem.
Kui on üksjagu ettevõtteid, kus inimesed peavad inimesed leppima alampalgaga, siis mäetööstus ja energeetika kuuluvad samas Eestis viie kõige paremini tasustatud valdkonna hulka.
Suur tarbijate hulk, kellest märkimisväärne osa on Eesti keskmisest suurema ostujõuga, peaks panema ettevõtjaid senisest rohkem oma pilke Ida-Virumaa poole pöörama, arvestades, et nii teeninduses kui ka kaubanduses on maakonnas veel küllalt täitmata nišše.
Ka tavapärasest suurem tööpuudus peaks ajal, mil mitmel pool mujal valitseb suur tööjõupuudus, olema pigem võimalus ja argument Ida-Virumaale investeerimiseks. Tasub tõsiselt kaaluda, kas otstarbekam on Ida-Viru inimesi sadade kilomeetrite kaugusele edasi-tagasi vedada või rajada ettevõtteid nende inimeste kodude lähedale.
Tähtis on, et elanike arvult Tartumaaga võrreldavas maakonnas tekiks ka noortele rohkem valikuvõimalusi kodukandis kõrghariduse omandamiseks.
Samas tuleb loomulikult arvestada, et töötute ümberõpetamisega tuleb vaeva näha. Kuid selleks on maakonnas nii töötukassa kui kutseõppeasutuste koostöö näol tugi olemas. Näiteks Narvas 350 inimesele tööd andva metallkonstruktsioone tootva rahvusvahelise kontserni Fortaco eeskuju kinnitab, et Ida-Virumaal on võimalik leida häid töötajaid. See on paljudest vaid üks näide.
Tähtis on, et elanike arvult Tartumaaga võrreldavas maakonnas tekiks ka noortele rohkem valikuvõimalusi kodukandis kõrghariduse omandamiseks. Kui näiteks Tartu ülikooli Narva kolledžis on infotehnoloogia eriala osutunud väga populaarseks, siis oleks mõistlik võimalikult kiiresti püüda suurendada õppekohtade arvu. Muu hulgas tõdevad ka näiteks Ida-Viru spordiklubide juhid, et kohalikke noori on pärast gümnaasiumi lõpetamist äärmiselt keeruline kodukohas hoida, sest õppimisvõimaluste valik on niivõrd kesine.
Samas on ettevõtjate tuleku jaoks oluline, et riik oleks omalt poolt Ida-Virumaa jaoks sobivate asutuste otsustava ületoomisega silmapaistvaks teerajajaks. See oleks väga vajalik julgustav signaal, mis aitaks kogu maakonna elu suurema hooga käima tõmmata ja paremale järjele vedada.
Tühipaljas jätkuv heietamine Ida-Viru suurest potentsiaalist ja eri variantide lõpmatu kaalumine tähendab aga käsipiduri kinnikiilumist. Mida kauem tuleb oodata tegusid, seda vähem usuvad jutte Ida-Viru arendamisest kohalikud elanikud, rääkimata muust Eestist. Poliitikutel ei tohiks selles maakonnas eneseteostuse võimalustest puudust olla.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.