Eesti on lubanud vastu võtta ligikaudu pooltuhat varjupaigataotlejat Lähis-Ida ja Aafrika kriisiriikidest. Need ümberasujad valivad Eesti ametnikud välja Kreeka ja Itaalia pagulaslaagritest ning transpordivad Eestisse. Võõramaist päritolu inimeste saabumisega seoses on püütud Eestis ka võõraviha üles kütta. Kuid kui mõni pagulane tänaval vastu juhtub, siis ega teda ära ei tuntaks – välimuse järgi on tegemist üsna Rapla keskmisega.

Aga mismoodi olukorda hinnata nüüd, kui esimesed pered on saabunud? On tekkinud kummaline situatsioon, mis nõuaks Eesti ametivõimudelt olukorra mõtestamist.

Alustagem siiski algusest. Tartu pagulastest.

Pagulaste vastuvõtmise süsteem Eestis on väga efektiivne. Siin toimetavad koos ministeeriumid, linnavalitsus ja vabatahtlikud MTÜ-d. Meie mõistes väga suured pered majutatakse kiiresti, leitakse lastele koolid, võimaldatakse toetusraha ja vormistatakse dokumendid. Igati kiiduväärt asjaajamine. Tere tulemast Eestisse, uued residendid!

Tuginedes meediale aga näeme, et kolm Süüria perekonda on Eestist kuhugi välismaale ära läinud.

Aga millest nad siis välismaal elavad, kui Eesti riik neile enam abiraha ei maksa, aga teised Euroopa Liidu riigid seda teha ei saa?

Kui Süüria kodakondne saab Eesti elamisloa, siis on ta täieõiguslik Eesti ja ka Euroopa Liidu resident. See annab perele kokkuvõttes juurdepääsu Eesti haridussüsteemile, peretoetustele, ravikindlustusele ja muudele sotsiaalsüsteemi hüvedele. Aga seda siiski ainult Eestis.

Omades reisidokumente saavad pagulased Schengeni viisaruumis liikuda kuhu iganes. See on igati seaduslik. Kuid nüüd jõuame probleemi olemuseni.

Kuigi pagulased võivad Eestis vabalt välja reisida, siis mujale riiki elama asumine ei ole Euroopa Liidu regulatsioonide kohaselt võimalik. Välismaale saavad nad elama minna ainult siis, kui on olemas töö- ja elamisluba.

Seega ei saa pagulane, kes on jõudnud Eesti kaudu Schengeni viisaalasse, oma pagulaselu mõnes teises riigis uuesti alustada. Ma mõtlen siinkohal võimalust panna lapsed kooli, saada sotsiaaltoetusi või muid abirahasid. Seda saavad meie vastuvõetud pagulased teha ainult Eestis. Ja ilma riigi toetuseta need inimesed vähemalt esialgu toime ei tule. Aga millest nad siis välismaal elavad, kui Eesti riik neile enam abiraha ei maksa, aga teised Euroopa Liidu riigid seda teha ei saa?

Kui Tartu pagulased ongi päriselt ära läinud, siis kas neil on ikkagi võimalus mõnda teise riiki seaduslikult jääda? Kui nii, siis on igasugune Euroopa pagulaskvoodimajandus ju täiesti mõttetu.

Kui pagulane läheb Eestist teise riiki, siis peab ta sealt 90 päeva pärast lahkuma. Euroopa Liidu regulatsioon nõuab, et kaitse saanud pagulane peab teise riiki reisimise korral endast seal märku andma, õigel ajal ära minema või vajadusel sunnitakse ta jõuga Eestisse tagasi tulema.

Seega küsimus – kui Tartu pagulased ongi päriselt ära läinud, siis kas neil on ikkagi võimalus mõnda teise riiki seaduslikult jääda? Kui nii, siis on igasugune Euroopa pagulaskvoodimajandus ju täiesti mõttetu. Eesti muutub siis sõna otseses mõttes reisikorraldajaks, kes transpordib pagulased Eestisse, kust need siis vaikselt omal käel kuskile ära kaovad. Ja lisaks tekib küsimus, kas see võib tekitada meile probleeme teiste Euroopa riikidega, sest nüüd on meie pagulased justkui nende pagulased?

Teiselt poolt on tegemist meie oma inimestega, kellele kehtivad meie seadused. Põhikooli ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on lastel kohustus käia koolis. Kui lapsed kooli ei ilmu, siis peaks nii kool kui ka kohalik omavalitsus hädakella lööma ja selgitama, miks koolikohustust rikutakse. Nagu öeldud, ei saa pagulaste lapsed ka mujal riigis kooli minna. Aga kus siis meie lapsed on ja mida nad teevad, kui koolis ei käi? Kas näiteks mõni ametkond oskaks sellele küsimusele vastata?

Mõtestatud tegevust, seltsielu, ümberõpet ja nõustamist.

Meie põhiküsimus ei ole praegu mitte selles, et meile tulevad pagulased, vaid ikka selles, miks nad ära lähevad. Miks kusagil mujal on parem, kuigi Eesti annab nende toetamisel oma parima?

Pakun siinkohal välja kas moodust pagulaste integreerimiseks Eesti ühiskonda. Tänane sujuv pagulaste vastuvõtusüsteem peab jätkuma efektiivse kaasamisega meie ühiskonda. Neile tuleks pakkuda mõtestatud tegevust ja seltsielu, et inimesed ei jääks oma probleemide ja oma rahvuskaaslastega üksi, vaid oleksid koos Eesti inimestega ja jagaksid meiega samu väärtusi.

Teiseks vajaks läbi mõtlemist nende ümberõpe ja töövõimalused. Tegemist on ikkagi spetsiifilise seltskonnaga, kelle seas isegi kirjaoskus pole iseenesestmõistetav. Meil on väga hea kutse- ja ülikooliõpe, mis võimaldaks välja töötada sobivad täiendõppe- ja nõustamissüsteemid.

Kokkuvõttes – paneme pagulaste eesti keele huvi, lõunamaaliku entusiasmi ja loomupärase ettevõtlikkuse nende uue kodumaa heaks täisvõimsusega tööle.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.