2015. aasta novembris jäi Tallinnas Vabaduse puiestee ülekäigurajal veoauto alla 13-aastane koolipoiss, kes lohises masina all kaasa, kuni hukkus, vahendas "Pealtnägija".

Sündmus oli nii ränk, et lisaks suurtele politseijõududele ruttas tol hommikul õnnetuspaigale ka ringkonnaprokurör Rainer Amur. Aasta hiljem lõpetas ta juhtumi uurimise tõdemusega, et see oli õnnetus, kus süüdlane puudub. Otsuse jätsid jõusse nii riigiprokuratuur kui ka ringkonnakohus.

"Väga traagiline sündmus, selles keegi ei kahtlegi, aga iga traagiline sündmus ei pea olema kuritegu ehk mõned juhtumid võivad ka tegelikult olla päris õnnetused," ütles Amur.

Vandeadvokaat Indrek Sirk kommenteeris aga, et õnnetusjuhtum tähendab seda, et seda pole võimalik ära hoida. "Kui me anname sõnumi, et need on õnnetusjuhtumid, siis õnnetusjuhtum tähendab ju seda, et seda pole võimalik ära hoida, et see ongi loomulik, see on meie elu loomulik osa - inimesed hukkuvad autorataste all ja keegi ei vastuta," arutles ta.

Saatuse tahtel toimus tragöödia vandeadvokaat Indrek Sirgi kontori akende all, jäi osaliselt tema valvekaamera vaatevälja ning hukkunu oli sisuliselt naabripoiss. See pole aga peamine põhjus, miks ta protsessib. "See on tegelikult tüüpolukord liikluses - olukord, kus jalakäija ületab rohelise tulega ülekäigurada ja autojuht teeb samas kohas pööret, on meie liikluses iga päev sadu tuhandeid kordi ette tulev. Ehk see on täiesti tavaline situatsioon ja kui selles olukorras saab inimene surma, siis on midagi totaalselt valesti läinud, kas on seadusandluses midagi valesti või on keegi nendest liikluses osalejatest väga rängalt eksinud," selgitas ta.

Õnnetus juhtus ülekäigurajal. "Ta jooksis kõigepealt kõnnitee peal ülekäiguraja poole, kus avarii toimus, ja kõnnitee pealt ülekäigurajale ta läks ka jooksuga. Seal ta siis veoautoga kokku põrkas," kirjeldas Amur.

"Täpselt keset ülekäigurada on pidurdusjälg kahe sõiduraja vahel ja rohkem jälgi tee peal ei olnud. Poisi kingad olid pärast ülekäigurada esimesel sõidurajal. Nii et need panid paika tegelikult selle, et õnnetus toimus ülekäigurajal," selgitas Sirk.

Tegu on reguleeritud ehk fooriga ülekäigurajaga, kus mõlemale põles roheline tuli.

"Õiguslikult on selles olukorras jalakäijal absoluutne eesõigus. Tal on roheline tuli ja autojuhil on absoluutne kohustus anda sellele jalakäijale teed," kinnitas Sirk.

"Täiesti nõus, aga siin tulebki hinnata iga konkreetse juhtumi asjaolusid eraldi. Me ei saa rääkida sellistest üldistest asjaoludest. Üks asi on reaalne elu ja teine asi on see, kuidas on mingi asi sõnastatud seaduses. Iga juhtum, mis on tegelikult erinev, tuleb paigutada seaduse piiresse ja samuti ka kõrval elulist olukorda arvestada," kommenteeris Amur.

Poolte versioonid lahknevad 

Poolte versioonid lähevad kõige enam lahku sekunditel, mis juhtus vahetult enne otsasõitu. Ametlik versioon on, et sörkiv poiss jõudis ülekäigurajale hetkel, kui veoauto sooritas juba pööret. Advokaat ütleb, et poiss astus ülekäigurajale, mis oli veel vaba.

"Täpne on see, et mitte veoauto ei sõitnud poisile otsa, vaid poiss tegelikult jooksis veoautole otsa, auto parema esinurga vastu," rääkis Amur ametlikust versioonist.

"Prokuratuuri määrusest tuleb välja, et poiss rikkus kõige üldisemat liiklusseaduse nõuet – olla hoolas ja tähelepanelik liikluses. Aga veoauto juht teeandmise kohustuse nõuet ei eiranud, sest prokuratuuri hinnangul ta ei saanud poissi näha ja kui sa ei näe, ei ole sa vastutav," kommenteeris Sirk.

Amur selgitas, et autojuht enda sõnul ei näinud jalakäijat ning ei tundnud ka kokkupõrget ja seda, et oleks millestki üle sõitnud. Seetõttu sõitis ta edasi, laps masina all rippumas. Seda toetab tema sõnul – uduselt, aga siiski – ka Sirki kontori valvekaamera pilt, millelt on näha, kuidas bussipeatuses seisvad inimesed märkavad ja tormavad autole järgi.

Sirgi sõnul kukkus poiss auto alt ära alles siis, kui veoauto tegi vasakpöörde. "Siis ta haakis ennast auto küljest lahti ja auto sõitis tagumise parema rattaga üle ta pea," lisas Sirk.

"Põhiväide autojuhi kaitseks on täna see, et kui sa ei näe, siis sa ei vastuta. Pane silmad kinni ja oled õige mees. Minu jaoks see on absurdne," märkis Sirk.

Sirk korraldas eksperimendi

Prokuröri sõnul on Sirgi kriitika meelevaldne. Sirk nõudis uurimiskatsete tegemist, aga sellega ei nõustutud.

Ehkki juriidiliselt enam edasi kaevata ei saa, on teema nii põhimõtteline ja emotsionaalselt laetud, et Sirk korraldas "Pealtnägija" kaamerate ees sündmuskohal eksperimendi, näitamaks, et ametlikus versioonis on augud.

Teda aitas endine liikluspolitseinik Priit Tuuna, kes on nüüd OÜ Autosõit koolitaja.

Katsed näitasid asjaosaliste sõnul, et jah, jalakäijat on kabiinist raske näha, kuid kui ette kummardada – mida veoautojuhilt nõutakse – paistab isegi laps.

Prokuratuur pareeris, et nähtavus polegi põhiteema, vaid poiss ilmus nii kiiresti, et isegi kui juht oleks näinud, poleks ta jõudnud reageerida.

See viis järgmise katse osa juurde – kui juht ei näinud, kuidas ta siis ei tundnud? Tuuna sõitis eksperimendi tegemiseks veokiga üle klotside, mis olid peaaegu sama suured kui lapse jalg.

"Teine, mis nende eksperimentide käigus minu jaoks välja tuli, on see, et väide, et autojuht ei saanud aru, et ta sõitis inimesest üle, ei ole kindlasti tõene ehk see traagiline tagajärg, et last lohistati 100 meetrit auto all kaasa ja lõpuks sõideti tagumise rattaga ta peast üle, oleks jäänud olemata. Äärmisel juhul oleks jalaluumurd poisil olnud. Siin ongi nüüd see koht, kus tegelikult nii-öelda uurimine jäi nagu peatuma," selgitas Sirk.

Lisaks avastas Sirk uurimismaterjalidest, et ülekäigurajal oli kerge pidurdusjälg, mis viitab, et Viktor vajutas siiski korraks pidurit. "Järsu pidurdamise vajadus tekib siis, kui sa tajud midagi, mis sunnib sind pidurdama. Märkad silmanurgast, kuuled midagi. See pidurdusjälg minu arvates viitab sellele, et juht pidi midagi tajuma, aga ta ei teinud sellest lõplikult õiget järeldust, ta lihtsalt jätkas sõitmist," arutles Sirk.

"Hindama peab ikkagi seda, mis toimus enne kokkupõrget. Mis pärast toimus, ei lähe nende kuriteo nii-öelda koosseisude alla," ütles Amur.

Viimase katse osana sõitis veok üle jalgrattakiivrist. Autos oli sellest ülesõitmist nii tunda kui ka kuulda.

"Ma ei taha, et sellised traagilised situatsioonid oleks õppematerjal, ent, olgem ausad, rinnus läks päris valusaks, kui kuulsin tagaratta alt kostuvat raginat. See paneb mõtlema ja veel rohkem mõtlema selle peale, et on vaja peegleid jälgida, on vaja rohkem klaasist saavutada vaatevälja," kommenteeris Tuuna.

Avokaadi ja lähedaste sõnul on otsuses ohtlik vastuolu

Veebruari lõpus lükkas Tallinna ringkonnakohus vanemate viimase protesti tagasi ja jõusse jäi õnnetus, kus süüdlane puudub. "Tegemist oli lihtsalt õnnetusega, mitte kuriteoga," märkis Amur.

Sirgi hinnangul on tegemist aga ohtliku vastuoluga.

"Nendes liiklusõnnetustes, kus autojuht on tagurdanud inimesele otsa või sõitnud ka ülekäigurajal inimesele otsa, enamikul juhtudel autojuht ütleb, ta ei näinud jalakäijat. Kui selle väitega on võimalik pääseda vastutusest, siis muutuvad autojuhid ääretult hoolimatuks, sest seda kontrollida, kas ta nägi või ei näinud, ei ole võimalik," selgitas Sirk.

Amuri sõnul on aga olnud ka selliseid juhtumeid, kus nii väitnud inimene on jäänud süüdi.

"Aga selle väitega, et ma ei näinud, ei tohiks mitte keegi vastutusest pääseda, sest liikluses ei pea sa mitte veenduma selles, et kas ma ei näe, vaid sa pead veenduma, et seda inimest ei ole," ütles Sirk.

"Ma ütleks, et see juhtum on üks väga traagiline paljude hulgast ja see ei tähenda, et mõni selline järgmine sarnane olukord võiks teistmoodi laheneda, arvestades selle teise, uue kuriteo asjaolusid või siis süüteo asjaolusid. Mina kindlasti ei saa teha sellest kaugeleulatuvaid järeldusi," rääkis Amur.

Sirgi sõnul on aga vaja selget sõnumit, et inimesed vajavad ülekäiguradadel kaitset, mitte pole vaja õigustust autojuhtidele, kes ei näe.

Prokuratuur rõhutas, et antud juhtumi lahendus ei tähenda, et autojuhid võivad ülekäiguradadel inimestele otsa sõita, kui nad neid ei näe, ja pääsevad alati vastutusest, vaid iga asja hinnatakse eraldi. Kindlasti peaks ka jalakäijad olema tähelepanelikumad, sest palju saavad ka nemad ära teha, et õnnetusi ei juhtuks.

Prokurör pakub, et seadused vajaksid kohendamist, et sarnaseid juhtumeid vältida või vähemasti, et vastutus oleks selgem.