Üksikemana on mul hea meel, et me oleme leidnud ühiskonnas selle, mis meid seob ja saanud üle sellest, mis meid eraldab. Ükskõik, kas me kasvatame lapsi koos abikaasa, elukaaslase, naabri, sõbraga või üksi – me oleme emad.

Ema tiitel tähendab seda, et me seisame kõige eest, mis kaitseb meie lapsi ja kõige vastu, mis neid kahjustab. Kui keegi neid solvab, peab vähem väärtuslikuks, lahterdab ja surub alla selle eest, et nad on kõhnad, paksud, pikad, kohmakad käsitöös, liiga osavad matemaatikas, erilised, teistsugused… või üksikvanema kasvatatud lapsed.

Ema teab, et kaitsta ei tule üksnes oma last, vaid kõiki lapsi. Ta ei lase suuremal väiksemale liivakastis liiga teha, ta ei tee end kurdiks, kui laps hüüab appi. Tema ema roll ei alga ega lõpe tema koduuksega, vaid on igal pool. Teadmises, et kaitstes kõiki lapsi kaitseme me kõige paremini enda oma. Usalduses, et sellel hetkel, kui meid ei ole kohal, teeb mõni teine ema alati sama moodi.

Kõige suuremat valu saab lapsele teha solvates tema vanemaid, tema kodu, seda, mis on talle kallis. Need on asjad, mida lapse ei saa muuta ning tihti ei saa seda muuta ka tema vanem või vanemad. Ikka ollakse kellestki vaesem, kellestki rikkam. Isaga või isata. Emaga või emata.

Mul on hea meel, et me seda enam ei tee. Me hoolime lastest. Me anname neile tuleviku jaoks kõige olulisema kindlustunde – igal inimesel on õigus õnnele just talle ainuomasel viisil. Millestki, mis ei toimi, mis ei tee õnnelikuks, ei pea kinni hoidma, et järgida ammu väikseks jäänud reegleid.

See ei tähenda, et me purustaksime seoseid ning lõhuks traditsioone. Ainult me valime need, mis kannavad märki iseolemise julgusest.

Me laulame laulupeol, aga ei saada last kuueselt lehmakarja, vaid kooli. Kuigi aastasadade traditsioon eeldaks ju teisiti. Kui me oleme haiged, siis me ei joo elavhõbedavett, vaid võtame rohtu.

Me paneme pidulikul puhul välja oma väikese, kuid vapra riigi lipu, sest me usume Eestisse.  Me ütleme, et me oleme eestlased – kuigi see traditsioon pole 200 aastatki vana. Tasakesi, kuid kindlalt oleme me aru saanud, et „orjaike“ on möödas. Meil on õigus olla rahvas. Järelikult on meil õigus olla ka inimene.

„Andke andeks, ma elan esimest korda“, vabandab tavaliselt Andrus Vaarik oma vigu. Me kõik elame ja teeme neid. See, kuidas me neisse suhtume, õpetab elama meie lapsi ja muudab nad paremateks ning õnnelikumateks. Pole ju oluline mitu korda sa kukud, vaid mitu korda sa püsti end ajad.

Üksikvanem peab end iga päev püsti ajama, aga ta ei erine selles milleski tavalisest vanemast. Ta pingutab, püüab, rõõmustab ja kurvastab koos oma lastega. Aga ta on teinud ühe suure julgustüki – ta on valinud lapsed. Ja see seob kõiki emasid. Valik.

Mul on hea meel, et ühiskond ei vali enam nende mõõdupuude järgi, kus põletati nõidu ja aeti vardasse arvatavaid libahunte. Tunnustus üksikemale ei lõhu ühiskonda, kuid kui kellegi hinges on veel soov hoida kinni traditsioonist, kus üksikemade taunimine on norm, siis sellele maailmavaatele on suutnud emad – kõik koos – täna vastu seista.

Loomulikult oma laste nimel, kes tulevikus teavad hoopis, et ema, isa, vanaema, vanaisa või pere, kuhu sa sünnid, pole karistus, vaid kodu.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.