Hallik-Jürgenstein ütles, et tema ei ole mitte kunagi mitte kedagi survestanud ega käskinud kuidagi tema asju nö eriliselt menetleda.

"See surve tundmine on täiesti asjata ja kui tõesti keegi seda tunneb, arvan, et siis ta pigem peaks pöörduma kellegi poole, kes siis võib-olla selle üle vaataks ja mingisuguseid nõuandeid talle annaks," ütles ta.

Viimase kuue aasta jooksul, mil tema Hallik-Jürgenstein linnaplaneerimist juhib, on Liinsoo Tallinnas tegelenud umbes 15 suurarendusega.

Mitu endist linnaametnikku leiavad, et asjal on korruptiivne maik.  Et nad peavad linnaga asju edasi ajama, siis need vähesed, kes on nõus tsiteerimisega, annavad tunnistusi anonüümselt. Nende sõnul oli Novira juhatuse liige Liinsoo linnaplaneerimise ameti kabinettides sage külaline, mis on aga tavatu.

"Mind ta ei informeeri, kui ta siia tuleb ja mina selle üle mingisugust arvet ei pea," kommenteeris seda Anu Hallik-Jürgenstein.

Nii ameti juhataja Hallik-Jürgenstein, tema sisuline parem käsi linnaplaneerimisameti ehitusosakonna juhataja Helvi Kork kui Andres Liinsoo ise kinnitavad, et mingit erikohtlemist ei toimu. Liinsoo kohtub küll "Pealtnägijaga" väljaspool kaamerat, aga esinema pole nõus. Ta kirjutab: "Absoluutselt kõik toimingud, sündmused ja kogu muu on aus, avatud ja alati 100 % avalik. Oleme väga hästi teadlikud, et meie suhet  puudutav ei pea mitte olema aus vaid nii ka näima. Ja nii on!" Ekstöötajate sõnul käis aga Liinsoo sisse-välja nagu oma inimene.

"Andres Liinsoo pöördus alati, kas ameti juhataja poole või osakonna juhataja poole, kes omakorda edastas, edastas teate, et sellega on vaja tegeleda kiiremini," ütles endine ameti töötaja.

Anu Hallik-Jürgensteini sõnul ei ole ta kunagi kellelgi käskinud oma elukaaslase projekte kuidagi teisiti menetleda.
Teine eksametnik täiendab kirjalikus tunnistuses, et on ka juhuseid kui Liinsoo pöördub otse menetleja poole, kasutades ära oma elukaaslase kõrget positsiooni ja eeldades, et tema asju lahendatakse eelisjärjekorras.

Hallik-Jürgensteini sõnul ei tähenda asjaolu, et näiteks tema allkiri Liinsoo projekti dokumendil on, seda et Hallik-Jürgenstein oleks menetlusprotsessis osalenud.

"Kui minu allkirjaga kiri on saadetud kas maavanemale, kuskile keskkonnaministeeriumile, siis see ei anna kindlasti mingisugust eelist Andres Liinsoo ettevõtmistele ja samas ei kahjusta see ka kuidagi tema konkurentide tegemisi," sõnas Hallik-Jürgenstein.

Kui see on süütu kirjavahetus, siis problemaatilised ehitusprojektid ja detailplaneeringud lähevad komisjoni, kuhu kuulub ametist tulenevalt ka Hallik.

Nii Liinsoo kui Hallik kinnitavad "Pealtnägijale", et naine taandab end kõigist elukaaslase projekte puudutavatest otsustest. Algul väidab Hallik "Pealtnägijale", et tema "praktika on lahkuda ruumist". Endiste töötajate sõnul polnud see päris nii.

Üks endine ameti töötaja rääkis, et komisjonis otsustajad ei ole oma otsustes täielikult vabad. "Ma usun, et seal on ikkagi juba varasemalt teada, mis otsus seal peaks tulema. Ei ole eriti mõeldav, et komisjoni liikmed otsustavad eitavalt Andres Liinsoo projektide suhtes. On olnud küll juhuseid, kus seda tehakse, aga vaadates neid otsuseid, siis ei olnudki neil võimalust jaatavalt vastata, kuna need ei vastanud seadusele."

Näiteks 2015. aasta märtsis arutas komisjon Küti ja Vana-Kalamaja tänava büroopindadega korterelamute projekti. Ettekande teinud ametnikud tõid välja mitu probleemi ja vastuolu heade ehitustavadega. Kõige konkreetsemalt leidsid nad, et parkimiskohad on normist kitsamad. Üks ametnik ütles, et Liinsoo firma sõnul on neil selle kohta kokkulepe ameti teede ja tehnorajatiste osakonnaga, mis aga ette kandva ametniku sõnul ei vasta tõele. Ometi nõustus komisjon suuremas osas projektiga ja nõudis ainult, et alamõõdulised parkimiskohad tuleb selgelt joonisel tähistada. Nagu selle näite puhul näha kinnitasid projekti Halliku alluvad.

2015. aasta suvel aga andis komisjon loa ehitada Tartu mnt 83 büroohoonele ebastandardsed ehk väiksemad parkimiskorrused.

"Pealtnägijat" konsulteeriv ekstöötaja kinnitas, et otsuses paistab selge survestamine.

Liinsoo võrdles sääraseid kahtlusi Stalini-aegsete pealekaebustega. "Ühe teise riigikorra ajal piisas sarnastest väidetest süüdlaseks tembeldamiseks ja loomavagunitega Siberisse saatmiseks".

Kokkuvõttes üheltki konkreetselt rikkumiselt "Pealtnägija" linnaplaneerimise ameti juhtkonda ei taba, kuid on täiesti selge, et mitmed ametis töötanud inimesed tundsid, et pidid ühte arendajat eelistama ja mäng polnud aus.