Minu jutu ajend on Triin Heinla „Vabadusest ja mugavusest – reisikiri hipisaarelt“, mis ilmus äsja Müürilehe netiversioonis. See on noore mässulise inimese rännulemineku ja eneseotsingute lugu, mida on juba nimetatud „põlvkonna hääleks“.

Mina olen teisest põlvkonnast ja ütlen noortele mässajatele kohe hoiatuseks, et minu jutt kuulub teie jaoks ilmsesti üheselt žanri „lubjaka tüütu ja tagurlik moraalijutlus“. Aga kui teid ka tegelikult huvitavad teistsugused eluvaated, kuulake ära.

Protest olmerutiini vastu, rännukihk ja utoopilised igatsused on sama vanad kui inimkultuur ise ning õigupoolest on selliseid rahutuid hingi igas põlvkonnas olnud. Paljud neist ongi jäänud põgenema ja ekslema, leidmata kodu, hingerahu ega iseennastki. Paljud on ka ilma ja inimest päriselt parandada suutnud. 

Ometi tundub, et mitte kunagi varem pole see mujalekippumine olnud nii massiline – ja mitte kunagi varem pole ajendeid selleks nii kergesti leitud.

Tänane parimas eas väljarändaja ei ole kümme aastat ahtrat põldu kündnud ja külasid laastava näljahäda eest pakku läinud – oh ei, piisab purunenud suhtest või väsitavast bürokraatiast, koolitüdimusest või tööandja karmist sõnast.

Võimalus rändama minna on ju ka käepärasem kui eales. Ei pea paadiga võõrvõimu piirivalve eest põiklema ega partorgiks hakkama, et end harukordsele välisreisile sokutades „läände ära hüpata“ – ainult kõnni maantee äärde hääletama või osta odavlennu pilet ja ilmasuurune seiklus algabki.

Suur osa neist tänastest ränduritest ongi vaimus vabamad ja helgemeelsemad kui need, kes ajas ja ruumis maha jäävad. Nad on läinud teele tahtega tunda teisi keeli ja kombeid, kogeda sügavamat sidet loodusega, leida iseeneses üles oma asendamatus neile antud elus ja teiste inimeste jaoks.

Avarilma avastajad võivad ka kunstides julgemalt oma rada käia, kuna on leidnud mõttekaaslasi kaugemal kui siinses ahtas rahvakillus, kes oma argises eluvõitluses kipub teinekord unistajaid ja kaunishingi alla suruma.

Ometi püsib ja kasvab see rahvakild suuresti just isepäiste unistajate ja kaunishingede varal – kui nood ei pea vimma, vaid hoiavad alles hoolt ja muret ja lootusi ka siinse elu suhtes. Kui nad tahavad kord targema ja tugevamana tagasi tulla või teisale jäädeski on tänulikud paigale, kus nad üleüldse sündinud ja inimeseks saanud. See ei tähenda tuima rahulolu, vaid ikka valmidust siinse elukorralduse ja inimsuhtluse parandamiseks.

Sina, hipisaarte revolutsionäär, kinnitad, et otsid „lihtsust ja rõõmu, inimlikku sidet“; et sulle meeldib inimeste ja loomade eest hoolitseda, „olla ilus ja rõõmus muusaplika“. Ometi on sinu sõnum oma sünnimaale: „Mine putsi, Eesti ühiskond, oma start-up’ide, Muhu leiva ja privaatsete inimestega“. Mis ilu ja hoolitsust ja inimlikku sidet selles siis nüüd on? Põlastad siinset stagnatsiooni ja „kapitalistlikku ellujäämisühiskonda“, aga mida paremat ja õigemat on sul siia asemele pakkuda?

Kui sa kujutad end ette kapitalivastase võitluse kangelasena, sotsiaalse seisaku murdjana ja inimlikuma ühiskonna eest võitlejana, siis ütle mulle, uljas noor inimene – mis päikest toovad sinu uidangud hipirandadel neile Eesti sookaaslastele, kel tööta jäänud mees silma siniseks lööb? Kui mitme toetuseta jäänud puuetega inimese kõhtu täidavad need prügikastidest korjatud poolikud kebabid, millega sina seal eemal rahavaba eluspüsimist tähistad? Millist jaksu sai su Berliini punkskvotis karjutud loosungitest see 13 lapse isa, kes perest võõrdununa vee ja elektrita majas hiljuti sisse põles?

Või on need kõik su meelest vaid lollid süsteemiorjad, kes õigel ajal odava lennupileti järele ei haaranud, et oma kodumaad p-tähega kohta saates võimalikult kaugele pageda?

Su enda jutust paistab, et sa jätkad põgenemist häirivate olukordade ja teistsuguste eluhoiakutega kaasteeliste eest. Kuidas siis oled avatum ja õilsam neist su põlatud „privaatsetest inimestest“? Su oma vabadus on sulle ju viimaks ikka tähtsam kui pingete lahendamine või teistsugustelt õppimine või nende õpetamine.

Tore on, kui oma otsingutel saad kogeda ka inimlikku lähedust ja andmisrõõmu, aga kui ennekõike vaid endataolisi otsid, lood ju vaid uut mugavustsooni – ühiskondliku ebavõrdsuse ja eelarvamuse müüre sa nii ei kõiguta, isegi ei kriimusta. Seda andmistahet ja läheduspüüdu võib siiski märksa rohkem vaja minna seal, kus esialgu tundub olevat suurem vastupanu; inimeste juures, kel on raske sind mõista ja keda on raske mõista sinul.

Ma katsun su tormi ja tungi mõista, ning ma mõistan väga hästi igatsust ilu ja inimliku hoolivuse järele. Aga ometi – minu jaoks on kangelased need, kes julgevad oma päikseparadiisidest ja utoopilistest kommuunidest siia reaalsusse tagasi tulla, siin enese ja teiste eest seista ning selgemat ja soojemat elu luua.

Minu jaoks on seisakumurdjad need, kes ärksama kultuuri ja omavahelise läbisaamise nimel julgevad siin pikaajalisi kohustusi võtta – neid võib usaldada, sest mõni tagasilöök ei pane neid kohe lennupileti järele haarama.

Ja minu jaoks loovad inimlikumat ühiskonda eeskätt need paljude märkamatute ja tänamatute argitööde tegijad, kes loosungikarjujale võivad tunduda pelgalt mutrikestena masinavärgis.

Võib-olla see on igav ja rutiinne mõtlemine. Võib-olla ma olengi möödunud aegades kinni, võib-olla ongi sinu võimuses tõeline inimlik revolutsioon. Eks tule ja näita. Ja katsuks seekord ilma putsisaatmiseta, eks ole. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.